Natuke ajalugu ka siis.. Laupäevases trennis, kui kulgesin oma 15km-st otsa, libises üks erkroheline voolik mu jalge eest läbi. Olukord oli üsna halb, sest ma jooksin vasakul teeääres, ning auto tuli vastu, seega ei saanud ma sellest jupist väga kaugele minna, autole ette oleks olnud rumal hüpata(sest auto oli kiire ja tugev), väikse hüppe pidin siiski tegema, kuna muidu oleks voolikule peale astunud. Sellepeale muidugi mustad krõllid autos irvitasid, endal väga lõbus ei olnud, sest ma kardan voolikuid väga. Õnneks ei olnud uss rünnakuplaanidega, vaid pigem kartuses. Tegu oli siis Green Mamba-ga, mis on väidetavalt üsna mürgine tegelane. Edasisel treeningul pöörasin kõikidele maas ja tee ääres olevatele puuokstele väga suurt tähelepanu, kuna kõik tundusid maru ohtlikud olevat.
Pühapäeval mõtlesime Tiidrekuga, et võiks trenni peast pühkida, ning teha traditsiooniks saanud matka Rift Vally-t mööda alla, jõe äärde. Tuimalt treenides võib isu ära kaduda, seega on tore vahest aeg maha võtta ja teha midagi lõbusat. Meie valisime siis aktiivse puhkuse, ehk matk motikatega. Liinal ei olnud midagi tarka teha, kutsusime temagi maailma avastama. Ülejäänud laagrirahvas läks füso juurde Krossi MM-i vaatama. Kuna Liina on siin laagris esimest korda, siis arvan, et see oli talle kasulik, mõistmaks seda Aafrika elu, guesthouse's passides ei saa ju üldse targemaks. Mottarid sebisime mingitelt kohalikelt kuttidelt, vajusime ligi ja ütlesime, et anname teile niipalju raha tunni aja eest, ostame ise kütust jne.. Kaks india motikat võtsime, ühega sõitsin mina, teisega Tiidrek. Liina istus Tiidreku taga. Kokku sõitsime 6h, kutid said Aafrika mõistes palju raha, Euroopa mõistes pigem vähe. Sõit algas, esmalt sõitsime 15 km hoopis teises suunas, kuna huvi oli suur, et mis seal olla võib. Mitte midagi ei olnud. Porine tee oli ja jooksmiseks üsna rasked rajad. Keerasime ümber ja sõitsime koju, et süüa lõunat. Lõuna oli tavapärane. Kui kõhud olid ümarad algas alles põhi matk. 30km allamäge, valdavalt seisva mootoriga, nägime palju ahve(päris ahve). Külastasime ka kohalikku peret, kus olid: emme, issi ja 5 last. Neil oli korralik banaani, mango ja papaia aed, plus veel mõned elukad. Liina andis neile kambapeale ühe mesikäpa soksi, pruunlased nahistasid selle kiiresti meie silmeall sisse. Kõige väiksemal põnnil oli terve pea seda täis. Liikusime edasi, mida enam merepinna poole jõudsime seda soojemaks läks, lõpus oli palav täitsa. Alla jõeni jõudes läksime vaatasime, et äkki on mõni krokodill seal. Kaks suurt juppi vedelesidki jõekaldal. Aga nad põgenesid üsna kiiresti vette, Liina oli rõõmus, sest nägi nad ikka ära. Jõime seal kõik ühe väikse pudeli coca-cola't ja passisime pisut, kuni hakkas vihma tibutama. Siis mõtlesime et "oh no," peaks ära minema. Vihm jäi kohe seisma. Läkisme ikkagi ära, teepeal ülesse ostsime beebi banaane(poole väiksemad ja samapalju magusamad banaanid). Külla jõudes ja mottarid ära andes jäime paduka kätte. Keeldusime motikaomanike pakkumisest meid koju viia, aga varsti kahetsesime seda.
Green Mamba. Selline voolik.
Vihmapiisk on väike.
Krokodillidega (jah, pingutasin kõhulihaseid).
Mägitee
No comments:
Post a Comment