Tagasi Keenias!

  Kuna lubasin suure suuga kõigile, et hakkan jälle regulaarselt blogima, siis võtsin ennast just praegu kokku, ohverdades hea seltskonna ja mõnusa mängu scrabble, mida siin viimastel päevadel palju pelatud on.. Üritan siis oma viienda Keenia laagri esimese nädala kokku võtta.
Reis algas minujaoks 19. detsembril, kui sõitsin Peipsist (maakodust) linnakoju (Tartu), päeva ülessandeks oli pakkida kohvrid ja osta vajalikud süsteemid, mida laagris vaja läheb/läks. Tegin ka ühe mõnusa 10 km-se krossi mida oli suht mõnus kerida, kuna tunne oli super, võibolla sellest, et oli korralik pingelaangus, kadusid muud eestiga seotud kohustused ja sai mõelda ainult antud hetkel olulise peale. Samal päeval sõitsin ka juba rongiga Tallinna, kuna see tundus üsna mõistlik otsus olevat, sest rongis on hea mugav laiutada. Pealinna kõige jubedamas kohas, baltijaamas võttis mind vastu onupoeg Oscar, suur tänu sulle ;) Temapool sõime siis paagid täis ja hakkasime lapsepõlve videoid vaatama. Päris tore oli meenutada, kuna selle kutiga oleme lapsepõlvest saati palju koos aega veetnud, ja lollusi teinud. Hommikul kell pool viis ärkasin juba ülesse, käisin kiirelt pesus ja Oscar viis mu lennujaama (veelkord tänks), kus mind ees ootas Tiidrek, kes oli mõni minut enne mind jõudnud. Temaga reisisime seekord kahekesti. Aega passida ei olnud, läksime tegime selle Check-in'i ära. Selgus, et meil olid mõlemal ülekilod, mul 4kg Tiidrekul mingi 3kg vist, ei jäänud muud üle kui tuli hakata suurest kohvrist, väiksesse, ehk siis käsipagasisse asju ümber tõstma. Kaks kilo jäi ikka üle, aga selle peale õnneks tore lennujaama tädi ei pahandanud ja vitsa ka ei andnud. Järgmine hetk paluti kaalule tõsta käsipagasi, millepeale tõmbusid meil mõlemal näod üsna hapuks, sest käsipagas tohib kaaluda vaid 8kg, mul oli väike 17kg-ne poiss, Tiidrekul pisut vähem raske. Pagas oli raske kuna siia laagrisse on vaja palju asju kaasa tuua, mida on treeningutel vaja sealhulgas spordijoogid jne, lisaks tõin siin juba laagris olevatele Luigetibukestele ja Kaurile spordijooke ja nö. jõulukinke, millega esmalt arvestanud ei olnud. Lennujaama "tädile" ütlesime vabanduseks, et meil on rasked läpakad ja võtame need välja. Ta ei uskunud, aga seekord pigistas ta juba mõlemad silmad kinni, millele järgnes meiepoolt juba väga korralik pingelangus/rahulolu. Läbisime turvakontrolli ja lendasime Amsterdami. Seal passisime kaks tundi, ja sõitsime juba edasi Ammanisse (asub Jordaanias). Jordaaniasse maandudes tundsin, et olen ajast tagasi lennanud, otseselt mindagi hullu ei märganud, kuna oli pime, aga ehitised, sealhulgas lennujaam oli üsna niru, kuigi lennufirma millega lendasime (Royal Jordanian) oli väga spets (lennukid uued ja korralikud, igalühel oma telekas jne). Ammanis oli vaja oodata samuti mõned tunnid, misjärel väljus lend Nairobi (Keenia pealinn). Lend kestis sarnaselt Amsterdam - Ammani otsale 5h, lennuki mudel sama Airbus a319, kui ei eksi. Lennu vältel kordagi silma kinni ei pannud, kuna oli isu vaadata ära mõned uuemad filmid ja seriaalid, mida minu eesoleva istme sees olev teler pakkus. Lend oli üldiselt tore, kui välja jätta, et stjuardes ja mingi rastakutt wc's suitsu tegid, mispeale lennuki tagumine ots(kus ka meie istusime) üsna ärevaks muutus, kuna lennukis ei ole lubatud suitsu teha ja iga selline nö. kärsakas paneb esmalt mõtlema halvima peale, et näiteks lennukiga midagi juhtunud vms. Nairobi maandusime kell 3 öösel. Tegime viisad ja passisime niisama, kuna ei tahtnud päris pimedas seda teekonda ette võtta, Aafrika siiski ohtlik. Kella viie paiku võtsime takso ja sõitsime bussijaama, kus istusime minibussi ja alustasime kuue tunnist teekonda kohta kus hetkel viibime. Ütleks et see bussisõit oli nõmedam kui need kolm lendu kokku, kuna teed olid kehvad ja autojuhis kahtlesime pidevalt. Üritasin küll magama jääda, aga ärevaid manöövreid oli selleks liialt palju, mistõttu väga uneaega ei saanud. Kell üks jõudsime sihtpunkti kus hetkel rõõmsalt treenime. Neljapäeval alustasin treeningutega, seekord proovisin kohe jooksma hakata, et võita aklimatiseerumise arvelt, kuid see ikka nõuab omajagu aega. Esimese tugevama treeningu tegin täna, kui kütsin tempokat. Tunne on hea ja motiveeritus laes. Sats on hea ja trennid mõnusad. Tüdrukud (Leila ja Liina) hoiavad töös, kuna ei taha kehvem olla kui nemad, koos teeme kereharjutusi, kus nemad on bossid ja kamandavad. Aga see on hea, äkki saan veel tugevaks niimoodi. Vabandan et esimese blogimisega niivõrd palju hoogu pidin võtma, elu tegelikult üsana kiire, ning onu Allari jutupliiats ei olnud kaua töös olnud, alguses kuidagi veider, nagu ikka.
Võtke vanalt aastalt siis viimast!

Lisan ühe video, sellest mis öösel kell neli Keenia lennujaamas toimus, kui aega parjaks tegime.

Mõni pilt ka :)

Olin moodne ja plankisin 

 Käisin õdede jooksu pildistamas, kusjuures vingelt panid nad!

 Kohalik pravvva võttis ka jooksust osa..

Kohalik suslik, spiderman taustal..

 Meie ülispets sats! Ise tegin pilti.

Teiste Keenias olijate blogid:

• http://luiged.blogspot.com/
• http://tiidrek.blogspot.com/

oli laupäev 27.08

tänaks siinkoha peal Keio Kitse, lõbusa päeva eest. nägu on naermisest valus :D
külastage meid jälle

Esimene elupäästmine..

Täna ei olnud just maailma parim rannailm. Vesi küll soojapoolsem(24C), aga ilm kole ja tuuline. Inimesi oli rannas väga vähe, ja otsest ohtu kellegis ei märganud aga ometi juhtus midagi mida ette ei näinud..
Kuna G4S on üsna sportlastesõbralik ettevõte, siis on lubatud teha tööajast üks treening, töö ju ka nõuab kehaliselt võimekamat inimest. Ühesõnaga olin otsustanud täna ujuda kuna käisin hommikul massašis ja arvasin et lihastele oleks hea puhata.. Kui olin meie rannamajakese suhtes peaaegu kaugeimas punktis märkasin kaldal natuke veidras olekus neidu. Justkui hoiaks veepeal tasakaalu(selili), samas aga kohides ja nägu vette lastes. See pole just tavaline uppuja asend, aga kahtlane tundus siiski.. Mitch nagu ma olen otsustasin minna lähedalt uurima, selgus et tüdruk(19a.) oli väga-väga purjus, õnneks veel kontaktivõimeline. Kutsusin lähedaloleva kaastöötaja endajuurde ja me tõmbasime tüdruku kaldale. Palju mässamist, sest tüdruk tahtis vette tagasi minna ja tegi kõva lärmi, aga lõpuks saime ta kaldale. Pisut eemal seisis üks vanem naisterahvas, kellel palusime kiirabi kutsuda, mis tuli kuidagi ebatavatult aeglaselt 10-15 minutit, ilma sireeni ja vilkuriteta, ei tea kas ei võetud seda siis piisavalt tõsiselt, aga hea et üldse tulid. Edasine oli juba kiirabi teha.. Nüüd on selline tunne, et oleks vaja koguaeg rannas olla, et midagi kahe silma vahele ei jääks, sest kunagi ei tea kes kus abi võib vajada. Õnneks aitas vetelpäästja nö. instinkt, olla õigel ajal õiges kohas. Õnnetus juhtus 20.20 kui mõtted on juba kodu ja söögi peal, ehk siis kõige halvemal ajal, sest töö ju lõppeb 21.00. Õnnelik õnnetus siis seekord.. Tunne on hea, et sain kellegile uue elu kinkida. Kui oleks läinud vastupidi siis oleks väga halb, sest vastutab ikkagi rannavalvur. Sain siis ka pisut vastutust tunda, loodan et see niipea ei kordu..
Sõbrad kui joote, siis ärge ujuge, sest iga teine tegevus on parem kui purjus peaga vette minek, heitke parem ketast vms..

Rannas on inimesi..

Kuna jooksust ei ole väga midagi kirjutada, siis mõtlesin et räägiks inimestele, mis ma seal rannas koguaeg teen. Töötan, juba kuu aega Tartus anne kanalis, vetelpäästjana. Töö on aus ja vastutusrikas. Palka ei saa palju, aga elab ära. MA EI OLE PIDANUD KEDAGI VEEL PÄÄSTMA, õnneks.(see on alati põhiküsimus, kui saadakse teada millega ma oma suve sisustan). Põhiprobleemideks on siiski suurele varbale või talla alla plaastri paigutamine ja viina/õllepudelitega tegelaste ära saatmine/korrale kutsumine. Käime tööl iga ilmaga, isegi siis kui sajab palju vihma ja puhub külm ja kole tuul. Tööpäev on 10h pikk(11-21.00), mille sees on võimalik teha trenni, üldiselt õhtupoole, või kui on halb ilm siis ka päeval. Halva ilmaga käime tööl, hea ilmaga teeme seal lisaks käimisele tööd ka. Seltskond on tore, praegu töötame neljakesi. Süsteem on selline, et üks on tornis(vaatab binokkliga vette ja randa), üks passib rattaga rannas, ülejäänud kaks on majas, arstivad kui vaja, söövad ja puhkavad. Üks vahetus on tund aega.
Kuna anne kanal asub annelinna kõrval/lähedal, siis on palju tegemist vene kodanikega, üldjuhul purjus osside ja tatoveeritud "kappidega." Mõned olukorrad olen lahendanud ka venekeeles, tunne on hea, kui olen hakkama saanud, sest ei tunne ennast venekeeles mitte üldse kindlalt.
Üldiselt on rannas tore passida. Teeme nalju ka, näiteks lasime raadiosaatjatest muusikat üksteisele, kuni eilseni, kui eedeni turvad meie ülemusele ära "kitusid" ja me pahandada saime. Paadiga on ka tore kimada. Keha pole hele, päikest ikka saab mõnikord. Ilusad tüdrukud käivad ka vahest rannas(oujeeea), ainult neid binokkliga ei vaata, vaid hoian ka ülejäänud  rannal silma peal, niiet tulge ujuma, rand on ohutu.
Olge kuumad!

Asendas mind, kui trenni tegin...

  Viimasel ajal pole just kõige paremini läinud.. Laupäeval olid nimelt väga hea sõbra matused.. Martin oli siis gümnaasiumis klassivend. Nii kurb kui see ka ei ole jäin ühest heast sõbrast ilma. Martini näol oli tegemist igati positiive ellusuhtumisega noormehest, kes oskas elu hinnata ja seda täiel rinnal nautida. Nüüd pean sellega leppima, et teda enam ei ole. Mälestan Teda ainult heade sõnadega. See õnnetus pani elu üle järele mõtlema, ning väärtustama sõpru ja sõprust. Elu teeb vahest selliseid keerdkäike..

  Spordi kohapealt niipalju, et põlv on ikka metsas omadega. Loodan et äkki leian lahenduse sellel nädalal, tuleb ilmselt väike süst teha. Praegu kannatab joosta u. 7km, siis hakkab valu tegema, jooksu olen siis kompenseerinud velo ja ujumisega. 

  Koolis on läinud seevastu hästi, mõned eksamid on endale üllatuseks hästi läinud.

käin koolis

Pole väga kaua midagi kirjutanud. Ega midagi väga olulist pole öelda ka. 9-ndal käisin Nõmme maanteejooksul, jäin teiseks napilt. Keio(Kits) võitis mind ühe sekundiga.
Eelmine nädal hakkas põlv "lambist" valutama ja valutab siiani, käisin arstil ja tegin/teen harjutusi, panen plaastrit aga ära see valu ei taha minna. Ei tea mis värk on. Joosta polegi eriti saanud, pigem kõike muud(jalgratas ja ujumine + harjutused).
Koolist siis niipalju, et kui tagasi tulin(laagrist), siis oli ikka mida teha, parandan, siiani on mida teha. Mõned näited: võrkpall 6 referaati, suusatamine 3 rederaati, käsipall 2 referaati ja sport ühiskond 1 rederaat. Lihtne arvutus ja kokku 12 referaati. Kusjuures käsipalli lektor rikkus mu eilse päeva kui tuli spordihoone koridoris vastu ja teatas, "öääöäoo sul on kaks referaati vaja teha, teemad on seinal." Didn't see that coming. Praeguseks on siis 5 referaati veel teha(suusk ja käsipall). Muude ainetega niipalju tööd ei ole. Loodan ilusti hakkama saada. Ootan väga ka põlve paranemist, ratas ja ujumine on igavad, tahaks ikka joosta.

Reaktsioon eile spordihoones, halba uudist kuuldes(käsipall).

Sünnipäevaks koju..

Laager on jõudnud lõpusirgele, käib rahulik asjade pakkimine. Viimased lollused ning viimased pinged. Koju veel väga minna ei tahaks, kuna ees ootab palju kohustusi, üldiselt kooliga seotud. Füsoloogia lektor juba saadab kirju, millal saab/tuleb kontrolltöid järgi teha. Jube. Eesti söögi järele on ka väike igatsus.  Loodetavasti saab torti :D

Niisiis, ees ootab kolm lennureisi ja üks laevasõit. Reisigraafik: Eldoret-Nairobi, Nairobi-London, London-Helsingi, ning sealt siis laevaga Tallinna. 

Laagri lõpuga kaob ilmselt ka minu "nii regulaarne" blogimine. Keda ikka huvitab, kui palju ma seal Eestis õppima/järelevastama pean.. Aga kui midagi huvitavamat juhtub, kirjutan ülesse. 

Ärge lollusi tehke!

roheline mürgi madu uss ja mottari reis

Pole kaua midagi kirjutanud, esmalt võibolla sellepärast, et elekter oli kuskil ära vahelduva eduga, pluss sada muud põhjust. No power no shower, nagu Lalli armastab öelda. Kui voolu ei ole siis ei ole sooja vett. Need 15 sekundi pesud ei lähe pesemisena arvesse. Ühesõnaga, kui on muud mured, siis jääb see blogi lihtsalt tahaplaanile. Üldiselt on siin viimasel ajal üsna niiske olnud. Iga päev ikka tilgub midagi sealt taevast alla.. No täna oli super ilm.
Natuke ajalugu ka siis.. Laupäevases trennis, kui kulgesin oma 15km-st otsa, libises üks erkroheline voolik mu jalge eest läbi. Olukord oli üsna halb, sest ma jooksin vasakul teeääres, ning auto tuli vastu, seega ei saanud ma sellest jupist väga kaugele minna, autole ette oleks olnud rumal hüpata(sest auto oli kiire ja tugev), väikse hüppe pidin siiski tegema, kuna muidu oleks voolikule peale astunud. Sellepeale muidugi mustad krõllid autos irvitasid, endal väga lõbus ei olnud, sest ma kardan voolikuid väga. Õnneks ei olnud uss rünnakuplaanidega, vaid pigem kartuses. Tegu oli siis Green Mamba-ga, mis on väidetavalt üsna mürgine tegelane. Edasisel treeningul pöörasin kõikidele maas ja tee ääres olevatele puuokstele väga suurt tähelepanu, kuna kõik tundusid maru ohtlikud olevat.
Pühapäeval mõtlesime Tiidrekuga, et võiks trenni peast pühkida, ning teha traditsiooniks saanud matka Rift Vally-t mööda alla, jõe äärde. Tuimalt treenides võib isu ära kaduda, seega on tore vahest aeg maha võtta ja teha midagi lõbusat. Meie valisime siis aktiivse puhkuse, ehk matk motikatega. Liinal ei olnud midagi tarka teha, kutsusime temagi maailma avastama. Ülejäänud laagrirahvas läks füso juurde Krossi MM-i vaatama. Kuna Liina on siin laagris esimest korda, siis arvan, et see oli talle kasulik, mõistmaks seda Aafrika elu, guesthouse's passides ei saa ju üldse targemaks. Mottarid sebisime mingitelt kohalikelt kuttidelt, vajusime ligi ja ütlesime, et anname teile niipalju raha tunni aja eest, ostame ise kütust jne.. Kaks india motikat võtsime, ühega sõitsin mina, teisega Tiidrek. Liina istus Tiidreku taga.  Kokku sõitsime 6h, kutid said Aafrika mõistes palju raha, Euroopa mõistes pigem vähe. Sõit algas, esmalt sõitsime 15 km hoopis teises suunas, kuna huvi oli suur, et mis seal olla võib. Mitte midagi ei olnud. Porine tee oli ja jooksmiseks üsna rasked rajad. Keerasime ümber ja sõitsime koju, et süüa lõunat. Lõuna oli tavapärane. Kui kõhud olid ümarad algas alles põhi matk. 30km allamäge, valdavalt seisva mootoriga, nägime palju ahve(päris ahve). Külastasime ka kohalikku peret, kus olid: emme, issi ja 5 last. Neil oli korralik banaani, mango ja papaia aed, plus veel mõned elukad. Liina andis neile kambapeale ühe mesikäpa soksi, pruunlased nahistasid selle kiiresti meie silmeall sisse. Kõige väiksemal põnnil oli terve pea seda täis. Liikusime edasi, mida enam merepinna poole jõudsime seda soojemaks läks, lõpus oli palav täitsa. Alla jõeni jõudes läksime vaatasime, et äkki on mõni krokodill seal. Kaks suurt juppi vedelesidki jõekaldal. Aga nad põgenesid üsna kiiresti vette, Liina oli rõõmus, sest nägi nad ikka ära. Jõime seal kõik ühe väikse pudeli coca-cola't ja passisime pisut, kuni hakkas vihma tibutama. Siis mõtlesime et "oh no," peaks ära minema. Vihm jäi kohe seisma. Läkisme ikkagi ära, teepeal ülesse ostsime beebi banaane(poole väiksemad ja samapalju magusamad banaanid). Külla jõudes ja mottarid ära andes jäime paduka kätte. Keeldusime motikaomanike pakkumisest meid koju viia, aga varsti kahetsesime seda.

 Green Mamba. Selline voolik.

  

                            
 Vihmapiisk on väike.

                                          
 Krokodillidega (jah, pingutasin kõhulihaseid).

                                                      
 Mägitee

elekter ja vihm

Elekter oli 36h ära. Päris karm. See tähendab seda, et pole sooja vett, ning kella ja arvuti akud on tühjad. Peamisteks põhjusteks olid ilmselt meid ümbritsevad pilved, kust väga palju vihma välja tuli. Vihmasadu algas üleeile öösel, kui sabistas hommikuni välja. Päeval väike paus ja õhtul jälle samamoodi edasi, kusjuures eile oli äike ka.
Vihm muudab siinsed jalasõbralikud saviteed jooksjale mitte kõige mugavamaks, kuna jooksujalatsi alla koguneb suur kiht savi, mis pakib paremini kui sulalumi. Vahest isegi 4-5 cm, mis lõpus sulle vastu selga või pead võib lennata(inertsiga).
Seoses selle öise vihmaga pidime eile tegema oma päevaplaani väikse muudatuse. Vahetasime põhitrenni ja lõdvestava trenni ajad, ühesõnaga tegime staadioni trenni õhtul. Seda kõike selleks, et joosta kuivema staadioni peal(päevajooksul imbus vesi maa sisse).
Staadionil tegime trenni koos Tiidrekuga, muidugi erineva distantsiga lõike, aga koos soojendus ja jooksuharjutused jne... Tema lõpetas pisut enne mind(umbes 10min), ning arvas, et ma peaks pausid lõikude vahel väiksemaks tegema, kuna suur ja kole pilv tuli meie juurde, ning pisut vihma tilkus juba. Tegin kiiresti oma viimased kiired jooksud ära ja kohe hakkasimegi kodupoole liikuma. Alguses rahulikult, sest mina alles taastusin oma viimasest jooksust aga kuna vihmapiisad läksid suuremaks ja neid hakkas üha rohkem tulema lisasime kiirust. Staadionilt koju on 4.5km. Esimesed pool kilomeetrit jooksime mitte väga kiiresti, aga vihma tugevnedes ka tempo tõusis.. Ühesõnaga peale küllalt rasket lõigutrenni tuli kerge 4km-ne tempokas otsa. Padukaga oli päris mõnus kerida, lootsime et välku ei saa...
Täna hommikul olime sõnaotseses mõttes pilves.

Pildid tegi Jekaterina Patjuk!

eile

Eile (14.03), käisime taas Eldoreti staadionil treeningul(Liina, Laura, Tiidrek ja Allar). Õnneks ei juhtunud midagi nii hullu nagu täpselt nädal tagasi. Hommikul sõime. Passisime pisut.  Kusjuures, hommikulauas olime kokku leppinud, et hakkame 8.30 minema, aga nagu paljudki teavad olen ma aeglane. Hoopis 8.45 saime liikuma, pakkisin viimasel hetkel asju, ning unustasin mõned olulised detailid koju(trenni tegemist need õnneks ei seganud). Kulgesime rahulikult bussiparki, lugesime juhile sõnad peale ja sõit võis alata. Olime kohal. Trenn oli kvaliteetne ja väsitav. Venitusi tehes, jalutas meiega juttu rääkima kohalik uisu ja suusastaar. Ehk siis Keenia talisportlane. Teadis rääkida nii mõndagi Kesk- Euroopa maadest, kuna väidetavalt ta treenib seal. Siinset talisporti esindavad kolm mitte küll tasemel, aga vähemalt tegevat sportlast. Oli huvitav kuulda. Staadionilt lahkudes saatsime tüdrukud härrasmehelikult bussile, ise käisime kiire tiiru poes, kuna oli miskit vaja. Üks, kaks, asjad olemas. Käes oli meie kojusõidu kord. Saime mitte just kõige rääbakama matatu. Bussijuhti ei noominud. See karistas meid juba linnast välja saades, kui juht proovis sõiduki tippkiirust. Kauaks tal seda rõõmu ei olnud, kuna bussi mootor hakkas tõrkuma ning lõpuks jäi sootuks seisma. Edasine teekond sujus vahelduva eduga, kord sõites, teine hetk jälle seistes. 5 km enne sihtpunkti otsustaas rallimees oma sõidukit remontima hakata, mis tõi edu, kuna peagi sai buss jälle täiskiirusel liikuda. Üldiselt elu on tore siin Keenias..

Pildid on teinud Tiidrek Nurme.
Seisan üksinda, teised jooksevad(pühapäeval metsas).

Tiidrekul on kõva habe.

Tegi terveks.

30

Palju õnne kõigile, kellel täna sünnipäev oli! Soovin head nimepäeva Rego ja Reio, ning lisaks, head Korjusepäeva kõigile!
Jooksin 30km täna. Hommikul 23, pärastlõunal 7. Äge mees!
Hommikul jooksin koguaeg ühes suunas, kui lõpetasin sain aru, et olin hoopis eemal. Oli vaja koju saada.  Ja saingi! Alguses proovisin busse peatada, aga nad ei jäänud seisma. Täis olid vist. Hiljem proovisin teisi masinaid peatada ja nad peatusidki.. Läksin sisse ja liikusin kodupoole. Esimese autoga päris koju ei saanud, aga teisega sain. Aega läks palju, teised juba natuke muretsesid. Kui koju jõudsin, istusin kohe lõunalauda. Isu ei olnud hea, aga natuke sõin. Hiljem meesai maitses päris hästi, üleüldse kõik magus. Õhtuses trennis mingi väike tüdruk katsus mind oma rokase(niiske ja pruuni) käega. Neil on vist mingi next level kohe kui valget meest katsunud on. Hiljem mu käsi oli mingi pruunide juppidega koos. Õnneks ei olnud vist see kõige hullem pruun ollus. Ma lähen magama.
Mõned pildid ka : )
Special pilt Keiole

Kolm pole probleem, mahub rohkem, kui vaja..

öööö on

Rahvusvaheline camp

Meie väike ja armsaks muutunud guesthouse(www.tooguesthouse.com) on täitunud erinevat rahvust inimestega. Külalistemajas viibib hetkel 10 sportlast. Neli erinevat rahvust. Meid, eestlaseid on kõige enam, kuus. Teisel kohal on itaallased, kahe jooksjaga. Viimast kohta jagavad sakslane ja poolakas. Kõik saame hästi läbi, kuigi alguses oli raske harjuda Itaalia temperamendiga. Jooksusõpradele kõige tuntuim nimi on itaallasest krossijooksja Andrea Lalli, kes on seljatanud palju mustamandri jooksjaid ja saanud häid kohti ka kõrgetasemelistel krossijooksudel.
Kõrvaltvaatajana on huvitav jälgida teiste rahvuste treening metoodikaid, ning kuulda/vaadata nende maailmavaadet/tegemisi.
Eestlane- tasane
Itaallane- valjuhäälne/elurõõmus
Sakslane- jutukas
Poolakas- humoorikas
Tänasest päevast. 07:30 esimene söögikord. Hommikul easy run, tunnike. Tunne hea ja tuju oli mega. eestis jooksmisega ei anna ega taha võrredagi. Kell 13 lõuna. Pärast lõunat ujusin, ning kella viiest läksin massaši. Kell 19 on õhtusöök, ning peale seda on vaba kava. Ühesõnaga rešiim.
Pildil minu tuba(enne asjade lahtipakkimist), mida ma jagan treeningkaaslase Tiidrek Nurmega.

Napp pääsemine autoavariist !

Täna olid plaani kirjutatud pikad lõigud(Tiidrekul samuti), otsustasime minna Eldoreti staadionile. Eldoret asub 33km kaugusel meie kodukohast. Seal asuv ovaalring on parem kahe teguri pärast, see ring on täpsete mõõtmetega(Itenis asuv on 406m) ja on pisut madalam(200m). Teatavasti mida madalamal oled, seda lihtsam treenida on.. Kahepeale Tiidrekuga suutsime veel pehmeks rääkida Liina, kes lõpuks ka meiega ühines. Mida rohkem seda uhkem. Sõime hommikul kõhud täis(kaks pannkooki ja banaan). Pakkisime asjad ja hakkasime  küla keskuse poole liikuma, kus asub matatu peatus(kohalikus mõistes bussijaam). Matatu=mikrobuss. Istusime bussi, maksime raha, 100 kohalikku(u. 1euro) ja sõit võis alata. Alguses oli kõik tore, kuni kolmanda kilomeetrini, kus toimus midagi väga arusaamatut.. Vasakul teepeenral seisis kaks matatut, üksteise järel. Meie juht vaatas et mis seal ikka, sõidan mööda(siin vasakpoole liikus, kuna Keenia on vana Briti koloonia), kui ühtäkki tagumine, ehk siis üks seisev matatu meile ette keeras.. Meie juht reageeris kiire pidurdusega. Pidurid olid kehvad ja ebaühtlased, mis tegi olukorra väga pingeliseks, kuna meie buss hakkas külg ees liikuma, võibolla olime isegi hetkeks kahel rattal. Peale kõige selle olime me väga lähedal kokkupõrkele nende mõlema matatuga. Meie õnneks jõudis ettekeeranud väikebuss sõita kiiresti paremale teepeenrale. Kokkuvõtteks liikusime kahe bussi vahelt peaaegu külg ees läbi. Läks õnnelikult, ning jäime korraks seisma, tulime kõik bussist välja. Õhus oli vänge pidurihais + väga suur pinge. Süüdlane, ehk siis ette keeranud buss lahkus sündmuskohalt. Oleks ta sinna jäänud, siis ta oleks kindlasti kõva sõimu saanud. Meie sõit jätkus, bussijuht sõitis endiselt julgelt, kuigi oli just väga halva elamuse saanud. Mina isiklikult ei teinud sellest alguses suurt numbrit, aga hiljem mõtlesin mis kõik oleks võinud juhtuda. Liina värises aga topelt. Matatu juhtidele on sobilik sõnapaar BRAIN - USE IT! Kusjuures kolme nädala eest oli sellel samal teel suur õnnetus, kus põrkasid kokku veok ja matatu. Hukkus 14 inimest, kõik kes olid väikebussis. 
Negatiivselt positiivsele minnes. Treening oli väga kvaliteetne, tunne oli minu laagrite ajaloojooksul parim. Õhtune trenn oli samuti hea, jooksime(Tiidrek, Kolja ja mina) sündmuskohale ja vaatasime pidurdusjäljed üle. Jäljed olid vähemalt 30m. Kolja soovis meile mõlemale palju õnne sünnipäevaks. Treening jätkus. Peagi sai päev läbi.
Jälle üks elamus juures, olgu ta kas halb või hea! 
Pildil matatu, mitte küll see, millega meie täna aktsioonis olime(aga sellised need välja näevad) ja pidurdusjäljed. Pildilt ei tundu pidurdusjäljed väga hullud, kuna hommikul oli tee pisut märg.

keegi jälitab

Viimased kaks päeva on olnud üsna trennised. Eile tegin tempokrossi, 8km. Distantsi keskel ühines minuga 7 kohalikku kooliõpilast (4 tüdrukut ja 3 poissi), vanuses 12-18 (silma järgi). Kõige kauem pidas vastu suur poiss (nimetame teda Üloks), minust mingi 10cm pikem, kes jooksis kaasa 3km. Ülejäänud loobusid varem. Hiljem nägin Ülo ja ütlesin, et hästi paned! Peale seda pomises poiss midagi siinses keeles ja tema näkku ilmus kohalikule kohane rumal irve (suunurgad kerkisid kõrvuni). Mõlemad olime rahul ja meie teed läksid lahku.
Seda ma ei ole ilmselt veel kirjutanud, et siinsetele meeldib uurida, kuidas meie(valgete) elu läheb.Põhiline küsimus kõikjal ja koguaeg on "How are you". Üldiselt küsivad lapsed, vahest ka emmed ja issid. Lapsed, nagu lapsed ikka ei tunne õiget aega ja õiget kohta küsimuste esitamiseks. Pole ime kui mõni pisike uurib seda sinult staadioni välisrajalt, ajal kui on käsil laagri raskeim treening. Sellistes situatsioonides jääb üldiselt vastus saamata. Tihtipeale ei piisa ühest korrast küsimisest, isegi, kui on saadud positiivne vastus.
Täna lõdvestavat jooksu tehes ühines minuga (u. üheks kilomeetriks) tegelane aastast 1983. Habemes ja haises alkoholi järele. Rääkis kohalikus keeles ja küsis ilmselt raha. Ma ei viitsinud väga temaga tegeleda ja teesklesin, et ei oska inglise keelt, ning vastasin eesti keeles. Jaurasin niisama.. Ühesõnaga valgete elu ei ole siin kerge, usun et tüdrukutel on veel raskem. Kutid ikka nillivad neid korralikult.
Üldisest elust ei ole väga midagi muud märkimisväärset välja tuua. Laager nagu laager ikka..

Pilte ei saa täna kahjuks lisada, kuna internet on väga vilets. Kasutan mobla modemina. Ei tea mis värk siin täna on...

puhkepäev

Päev algas sissemagamisega. Meil pole siin kombeks äratuskella tirisema panna, kuna Tiidrek ütles, et ta on nii täpne vend ja ärkab alati õigel ajal. Täna läks teisiti ja ärkasime hoopis pool tundi hiljem. Aga sellest ei olnud lugu, läksime pisut hiljem trenni ja päevaplaan palju ei muutunud. 

"Puhkepäev" laagri mõistes tähendab seda, et teen ainult ühe rahuliku trenni. Tiksusin tunnikese, vahepeal ühines minuga üks kohalik õrnema sugupoole maratoonor. Rääkisime pisut, aga peagi meie teed läksid lahku, kuna mina pöörasin ära. Ei läinud peast soojaks, vaid keerasin ristmikult paremale.  Kuna teine pool päevast oli vaba, siis käisime Tiidekuga ujumas. Ma tõesti harjutan( kui keegi KKS esimeselt kursuselt seda loeb, siis palun ujumis lektorile edasi öelda : ). Viis minutit tan'isin ka. Kuppel endiselt punane. Peale ujumist tegime väikse lauatennise tournamendi ka. Tiidrek võitis u. kuus korda, mina ühe. Kuigi ma tean, et olin tegelikult parem, kuna tal oli lihtsalt palju õnne. :D 

Basseini juurest koju kõndises tundsime ennast väga avatult ja suhtlesime palju kohalike inimestega. Hüppasime korra ka füso juurest läbi, ning panime ajad kirja (kusjuures samal ajal olid seal ka meie omad pliksid, kõik kolm). Mees on hull ja töötab ka pühapäeval, mina sain nimelt aja kella 19:00'iks. Tegu siis kutiga, kes on töötanud Londoni Arsenali jalgpallurite heaks. Tänasel päeval on tema klientuuriks valdavalt maailma parimad kesk- ja pikamaajooksjad. 

Ülejäänud õhtu kulgesime lihtsalt rahulikult lösutades, ning hiljem läksime oma tavapärasesse ajaveetmise kohta, kus jõime teed ja mängisime kaarte. Täna olin kolmas. 

Kõik!

Piltidel siis bassein, kus ujumas käisin ning kohalik staadion. 

vetikas kasvab

Päev veeres õhtusse, mõtlesin kirjutada möödunust. Täna oli mu esimene äkilisem treening, tunne oli hea, jooksin isegi mõnest kohalikust mööda(jooksvast). Uhke! Päike paistis, ilm oli soe, nagu siin tavaks on. Üldiselt ongi siin kaks aastaaega, sügis ja suvi, ehk siis vihmaperiood ja põuaperiood. Hetkel siis see kuivem variant. Lihtsalt mainin. Päike on tore, aga ilmselt mu uus sonks talle ei meeldi ja Ta otsustas lambipea ära kärsatada. Punapea olen. Nüüdsest liigun rohkem mütsiga ringi.
Elan ühes toas Tiidrek Nurmega. Väga hea sõber, viskas kiviga pähe mulle täna, väidetavalt kaarega. Kivi oli väike ja haiget ei saanud.
Mainimist tasuks veel see, et täna öeldi mulle kaks korda "Hajjjjjj Estonia!", ma ei tea kas tegu oli ühe ja sama sassiga või mitte, kuna ei ole väga hea mäluga poiss see Allar Lamp. Kusjuures mingit otsest allikat mu küljes/seljas ei olnud, et seda aimata, ehk nahavärv pettis... Üldiselt on viimaste kuude jooksul viibinud siin väga palju eestlaseid, ja võibolla meie beibed(heas mõttes) on meie väikse Eesti siin piirkonnaks populaarseks muutnud. Olen tähele pannud küll kuidas need kohalikud kutid neid jõllavad. Midagi muud ei oska praegu lisada. Ahjaa, Liinale tegin kõdi-kõdi ja ta naeris "hahahahahahaha!"

Panin kirjaoskamatutele paar pilti ja ühe video ka, kui tekstist aru ei saa, siis on tore vaadata vähemalt.

Piltidel kohalik elumaja ja tüüpiline keenia tee(kus ka mina jooksen). Videos on alguses Keenia kooli elu(St. Patrick's High School), hiljem midagi üldisest elust, eelmise laagri piltide põhjal.

jäu

Olen Keenias treeninglaagris. Neljandat korda. Väga mõnus, kodumaal on ilmselt külm, siin hoopis soe(20-25C). Eestis sisehallis kütmine on väga nüri, seega on siin lausa lust ennast arendada, on palju aega harjutusteks ja kõigeks muuks mis arendab. Õppimiseks ei leia kunagi aega. Praegu on siin kuus eestlast, kolm poissi ja samapalju tüdrukuid: Jekaterina Patjuk, Laura Suur, Liina Tsernov, Tiidrek Nurme, Nikolai Vedehin ja mina. Treenin, et saada paremaks kui varem, ning loodan suvel ennast realiseerida.. Oleks veider kui ei realiseeriks, kuna tööd on tehtud palju ja teen veelgi. Kuigi täna õhtust, ehk siis lõdvestus treeningut alustades ütles üks kohalik poiss(u. 12-14a.): "u don't know how to run". Et noh, olgu. Kolm päeva olen siin juba olnud(pühapäevast), nii mõndagi on juhtunud. Esimese asjana käisin juuksuris, lõikas selle pahmaka ära, nüüd tiksun mohawk-iga ringi, üli mugav ja praktiline. Nimelt ma olen hirmus mees ja kõik kardavad mind. Ühele tüdrukule vist meeldis ja ta ütles mulle "hey u!", olin väga rahul. Pühapäeval õhtul plaanisin jooksma ka minna(u. kell 17) aga magasin selle võimaluse maha, kuna ärkasin alles kell 18 ja siin on kell 19 juba kottpime. Occur! Täna oli siis esimene korralik trennipäev, kuna eile oli vaja käija linnas, et raha vahetada, ning hommikune trenn oligi siis linnas jalutamine ja nö. asjaajamine.. Täna õhtul käisime pannukaid söömas, teed joomas ja kaarte mängimas. Kaardimängu võitsin mina ja ma olen nüüd üli kõva vend! :D Olgu.

Panen mõne pildi ka mis on teinud Laura Suur(mul endal pole seekord cam-i kaasas)

Esimene sissekanne!

Ma ei tea, kas siin peab enne igat sissekannet "Tere" ütlema, või ei.  Mina ei ütle. Ütlen parem seda, et "ehitasin" endale blogi, kuna mind sunniti seda tegema.  Nimelt minu treeningkaaslane ja väga hea sõber Tiidrek Nurme sai eile enda blogiga ühelepoole,  ning täna juba uhkustas siin ja arvas, et ka mina peaksin endale tegema. Kusjuures, see plaan oli mul juba ammu, aga ei olnud piisavalt pealehakkamist, nüüd on Allarkirjutab.blogspot.com olemas. Peamiselt plaanin siin rääkida oma huvitavast, või siis vähem huvitavast elust, laagritest ja kui midagi enneolematut juhtub, siis mainin sellegi ära... Hoian teid oma eluga kursis.

kirjutan veel...