Asi ei ole kasin

Kellaseier on kiire, ta on juba päris mitu tiiru teinud sellest asjast saati kui ma viimati kirjutasin. Laager on olnud massiv. Asju on tehtud. Põnevat on juhtund. Allarit olla trenniski nähtud. Et noh, pöörfi hetkel. Treeningud on siiani väga head olnud. Lubab sees joosta küll ma arvan :)

Laagri lõpuni on juba vähem kui nädal aega. See on pisut kurb, sest siin on väga tore. Samas toidust on veits kopp ees. Ugaali (maisijahust puder, mis on Keenia rahuvustoit) ei lähe enam kohe üldse peale. Aga ma ei vingu ja pressin lihtsalt tuimalt sisse selle. 

Tagasisõit peaks üsna valutu olema, sest kõik ööd on hotellis. Jääb ära ka 6h bussisõit pealinna. Otsustasin lennuki (Keenia siselend) kasuks, kuna pilet oli hea hinnaga, maksan u. 20€ rohkem kui läheks bussiga. Tundub arukas, sest bussiga on ikka jube, närvirakud kaovad, pluss lennuk on mega kiire. Saab normilt puhata. 

Vahepeal tühistati meie tagasilend ära, mis oleks pidanud olema- Nairobi-Amman-Amsterdam. Saime asemele veel spetsima variandi. Nairobist otse Amsterdami, kus veedan ühe öö, järgmisel hommikul kell 9.40 lendan Tallinna. Ja jäängi sinna. Võistulsed ootavad mind ja mina neid. Tahaks hästi tublisti joosta. Inimesed võite tulla pöialt hoidma 28 ja 29 Jaanuar Lasnamäe kergejõustikuhalli. 

Ninast hakkas verd jooksma. Enam ei jookse (ninast verd). aa Kaur. Ma ei viitsi sinu tuppa tulla ja öelda, et ma tegin eile õhtul line runner'is selle reksi esimese korraga ära. Ei taha küll uhkustada aga noh, 1112p :D okei okei. 

Vahepeal tasuks mainida veel seda, et kasvatan vuntsi. Plaanis oli midagi väga perversset. Kuna asi on üsna algeline (kasvab veel halvasti), siis on vaatepilt üsna koomiline. Õnneks pole kaugelt näha, vurr on üsna hele. Annan endast parima, eriti ei usu, et eestisse sellisega tulen..

Mis siis veel tehtud on? Käisime see pühapäev jälle basseini ääres lebos. Ostsin laste pileti. Asi käis nii, et lihtsalt huvipärast küsisin et palju teil siin see laste pilet maksab. Pravva võttis kohe lastepiletid välja ja andis ühe neist mulle. Mõtlesin et what the hell,  ja ostsin ära. Olime esimesed külastajad, sest jõudsime üsna vara, pidime üle värava isegi ronima, kuna värav oli lihtsalt kinni. Vahepeal saime onu käest pahandada ka, sest me hüppasime hüppelaualt neljakesi. Aga noh tore oli. Seekord niipalju kõhukaid ja seljakaid ei näinud kui eelmine pühapäev, tegime ise nalja. Saime päris palju vingeid pilte. Tagasi linna saime kohaliku härraga, kes viis parasjagu taarat sealt minema. Istusime seal õllekastide otsas, aga jõudsime sihtpunkti. Autokastis sõites roojas linnuke mulle otsaette. Didn't see that coming.. Peaks õnnelik inimene olema nüüd vist. 

Mis veel uudist? Õed Luiged tegid mingi ülivinged patsid endale ja siis lendasid (kolmapäeval) põhjamaale. Nad on nii lõbusad. Laagris oli tore olla. Liina ja Leila, kui te seda loete teen ma ilmselt juba kerekaid :D Saan üksi hakkama küll.. Ma olen suur mees juba. okei okei. aitab. 

Ma arvan et nüüd on õige hetk lihtsalt pilte lisada. Sest ei oskagi midagi eriti kirjutada. Lugesin korra läbi ja sain ise ka aru, et suht segane jutt, aga, ma ise olen ka segane aeg-ajalt, et noh, võib.

ma rõõmus (pilt: Mati Lohu)

nii sõidetakse basseini juurde

 Kaur katsub vett, jalad olid nii pikad et ei mahtunud kaadrisse :/

 kvaliteet puhkepäev, pommitati basseini. 

 nii sõitsime hiljem linna, õllekasti otsas

 nii pidid olümpiavõitjad järelpidustustel väidetavalt piima jooma, ärge küsige miks

õed läksid ära, Liina istus alguses roolitaha ja siis alles õigele poole

 tegi Mo Farah'iga ka pilti. Kaur on väga suur mees ja vihane ka

 aafrika elu.. 

 põgeneb oma lapsukeste eest

 solid (pilt: Mati Lohu)

 jooksjad Keenias, ennem kui õed koitsa läksid (pilt. Mati Lohu)

 õed, vennad (pilt: Mati Lohu)

 metsad on siin loodis (pilt: Mati Lohu)

Ahvid ja klahvid

Aeg kaob rõõmud jäävad. Esimese asjana peaks mainima, et ma olen üsna laisk blogija olnud, või siis ei ole lihtsalt aega olnud.. Teine variant on mingilmääral tõene, kuna seljataga on üsna väsitav nädal. Olen olnud reaalselt nagu väike laps, maganud peale igat söögikorda, et trenniks värske olla.
Rasked/kiired trennid olid üle päeva, ning kogunes ka rekordiline nädala kilometraaž, 160km, minukohta üli hea. Tundub, et pidasin vastu.. Samas hulk raskeid treeninguid on veel ees.
Staadionil olen kohanud mitu korda oma ühte suurimat iidolit Mo Farah'i, mega spets.. Kutt paugutas 200'seid 25 sekundiga, mingi 10-15 korda, ning peale seda tõmbas veel kümme 200m mäkkejooksu peale.. Seda trenni nähes pole ime, et ta maailma parim jooksja on. Paar korda olen trehvanud ka 800m maailmarekordimeest David Rudishat. Lisaks nendele ässadele on meie camp'ist läbi käinud mitmed maailma parimad jooksad, kuna juhuslikult elas siin meiega u. 5 päeva üks mänedžer (Gerard Van De Veen), keda võib lugeda üheks maailma õnnelikumaks, kuna talle kuuluvad maailma koorekihi maratonorid. Sealhulgas ka maailmarekordiomanik ja maailmameister, ning terve hunniks muid väga häid jooksjaid. Üldiselt võib öelda, et Iten (küla kus elame) on konkreetselt täis euroopa ja muude maailmajagude sportlasi.  Nii harrastajaid kui ka tippsportlaseid, olümpiahooaeg siiski..  

Kuna kõiki ilmselt see spordijutt niiväga ei köida, siis peaks ka sotsiaalsest elust midagi rääkima. Üldiselt on meil siin lõbus. Kuigi suur osa aega kulub puhkuseks oleme siin nii mõndagi korraldanud. Enamus seiklusi toimuvad pühapäeviti, sest siis on meil kõigil enamasti pool puhkepäev, kui teeme ainult ühe treeningu. Vahepeal mainiks seda, et meiega ühinesid Tiidreku naine ja poeg (Jakob), ning nende sõbrad Mati ja Brad. Jakob on kohalike laste seas üli populaarne, sest valgeid beebisid siin väga nähtud ei ole. See selleks..
Eelmine pühapäev mõtlesime Tiidekuga, et võiks veits jooksurütmist välja astuda,  ning laenutasime kohalike sasside käest kolmeks tunniks motikad. Võtsime õed Luiged ka peale, ning asusime külaelu avastama. Üldiselt oli väga tore, aga minu motika esimene rehv läks tühjaks/katki, õnneks oli trip lõpusirgel. Sebisime pumba ja lasime kohalikel kuttidel higistada, hiljem antsime raha ja ütlesime tänksjou. Sõitsime tagasi kodukanti. Andsime motikad üle ja ütlesime et rehviga on mingi värk, õnneks juurde ei pidanud plekkima. Ilmselt oli sassil sellega juba varem ka probleeme olnud, kuna rehv tundus  juba varem parandatud olevat. Nädala sees on elu rahulik olnud, vahepeal pettusime lõunasöögis, kui meie põhiroaks olid ainult oad. Suht halb variant peale rasket lõigutrenni. Õnneks on seda juhtunud vaid kahel korral. Leppisime kokku, et kui tuleb kolmas kord siis tuleb pererahvaga seda arutada. Üldiselt kui toit on vilets siis kompenseerime seda siinsete pannkookidega mis on tehtud maisijahust (tsapati), mida käime söömas lähedal asuvas kohvikus. Meega on neid üli hea paugutada. Hind ka haleodav 15€ senti tükk.

Ma pliksidega, taga üks kutt ka pildistas "salaja", kilomeetri kaugusele oli klõpsu kuulda vist..

läbi tule ja vee

hetk kui avastasin et rehv on tühi..

N workin

igapäevased fännid meie värava taga

lammas

Kristi

Eilsest ka siis pisut (eile oli ju jälle pühapäev). Hommikul tiksusin Kauri ja Kaupoga 12km ringi. Trenni jooksul tekkis idee, et võiks midagi toredat teha. Kuna peale lõunat oli vaba aega siis tundus hea plaan olevat minna ujuma. Möödaminnes käisime korra läbi Lornah Kiplagatile kuuluvast treeningbaasist ja uurisime, kas on võimalik basseini äärde lebosse minna (ainuke bassein siin külas). Onu ütles et ei või, sest seal on kõik sportlasi täis ja ainult elanikud võivad minna. Olime kurvad, Kaur purskas lausa nutma ja jalgu trampima. Lohutasime teda Kaupoga ja lubasime ta Eldoretti viia, sest seal on ka bassein. Jooksime koju, venitasime, pesime, sõime. Rääkisime pliksidele ka, et võiks minna. Mainides, et seal saab ka jäätist osta olid tüdrukud silmapilkselt nõus. Et noh. Sõime selle lõunasöögi ära ja läksimegi. Sõit kestis u. 50 minutit ja kohal olimegi. Päris mõnus oli vahelduseks hingata.  Kuna tegemist oli hüppelauaga varustatud basseiniga, siis sai nähtud suurepäraseid kõhukaid ja seljakaid kohalike jõmmide esitluses. Meelelahutus oli tasemel. Passisime seal u. 2 tundi, siis mõtlesime, et oh, võiks ju koju minna, aga ennem peab kindlasti toidupoest läbi minema. Tagasisõit oli sellessuhtes lahe, et pidime pisut hääletama, kuna see superkoht asus pisut linnast väljas, ning ennem viis meid sinna sama minibuss mis meid linna tõi. Õnnestus saada viiepeale üks motikas ja üks auto. Kaur ja Kaupo arvasid et nemad valivad motika, seega mina ja tüdrukud läksime autoga. Kauplesime ja saime odavalt. Poes olid kõige popimad tuunikala ja küpsised. Peale poeskäiku jalutasime bussijaama ja kimasime tagasi kodupoole. Kodus toimusid ettevalmistused grillimiseks. Tiidrek oli eelneval päeval ostnud liha ja teinud marinaadi. Külas käisid ka Kaks Uus-Meremaa triatloni kutti (üks oli väidetavalt maailmameister) ja üks Briti maratoonor, kes ei ole veel maratoni jooksnud, aga loodab esimese korraga OM normi ära joosta. Tore õhtu oli. Liha oli spets ja saime ka friikaid kõrvale, ubadele ja hernestele vahelduseks päris mõnus. Üldiselt võib eluga rahul olla. Laager on siiani üsna edukas olnud, eks näha ole, kas eestisse tulles ka hea olen :) 

Panen kirjaoskamatutele veel mõned pildid. 

sõit algas, lauldi sepapoisse kaanonis

inimesed naudivad, mina ka nautisin

tüdrukud tahtsid täiega jäätist saada

pakub rahvale

Luige Liina tegi nalja

kolme peaga mootorrattur

oujeeeaaaa, küpsis kotis!

now that's how they transport a bicycle

põhilugu kuulame Kaupoga mingi 20 korda päevas, ülispets video ka!