Viimasel ajal pole just kõige paremini läinud.. Laupäeval olid nimelt väga hea sõbra matused.. Martin oli siis gümnaasiumis klassivend. Nii kurb kui see ka ei ole jäin ühest heast sõbrast ilma. Martini näol oli tegemist igati positiive ellusuhtumisega noormehest, kes oskas elu hinnata ja seda täiel rinnal nautida. Nüüd pean sellega leppima, et teda enam ei ole. Mälestan Teda ainult heade sõnadega. See õnnetus pani elu üle järele mõtlema, ning väärtustama sõpru ja sõprust. Elu teeb vahest selliseid keerdkäike..

  Spordi kohapealt niipalju, et põlv on ikka metsas omadega. Loodan et äkki leian lahenduse sellel nädalal, tuleb ilmselt väike süst teha. Praegu kannatab joosta u. 7km, siis hakkab valu tegema, jooksu olen siis kompenseerinud velo ja ujumisega. 

  Koolis on läinud seevastu hästi, mõned eksamid on endale üllatuseks hästi läinud.