Pole see mingi eriline jutt

Pime vetelpäästja ja tumm raadiotöötaja. 

Lihtsalt väike mõte.

Mis vahepeal tehtud on? Millegipärast oleks nagu palju jooksnud. Lõpuks olen ilusti ära kohanenud. Aklimatiseerumine (harjumine mäestikuga) võttis aega veidi üle kahe nädala. Nüüd enam õhupuudust ei ole, treenin nagu eestis. Elan 2350m kõrgusel, enamus trenne käin pisut kõrgemalgi ära. 

Veidi üle nädala on mul abiks olnud treeningpartner, kohalik inimene. Nimi on Ben, 800m ajaks 1.48, mis on päris okei. Ta näeks välja nagu Teenage Ninja Turtle, kui tal oleks see mask ees. Oma vanuseks ütles 22, aga tegelikult on 25-27, vähemalt sõber Mukunga väitis nii. Keenialased kipuvad vahest luiskama oma vanuse kohta, lootes saada Euroopasse või kuhu iganes heaolu ühiskonda võistlema. Mina teda kuskile kaasa ei plaani võtta, kasutan tema abi siin, ja püüan talle ka kasulik olla. Jänksil on üks väga hea omadus, mida paljudel kohalikel pole, see on täpsus. Alustame treeninguid täpselt kell 9:00. 

Kahjuks pole Ben aga hetkel väga heas vormis ja raskemate trennide ajal jooksen ma tal lihtsalt eest ära. Minu egole on see muidugi hea, aga samas rasketel hetkedel oleks tore kui keegi kõrval push’iks. Kolmapäeval jooksis poiss esimest korda trennis üle 20km. Mis esmapilgul veider, aga samas tundub, et on tegemist kiiruse pealt jooksva poisiga, kuigiiii ka jooksuharjutuste ajal kiirendusi tehes lipsasin temalt eest ära, mis on minu egole veel suurem pauk, kuna tegemist ju siiski minu mõistes peaaegu sprinteriga. Pikk lugu lühidalt, kuna vilets minek treeningpartneril ei tundu normaalne siis otsustasin välja uurida milles viga. Kolmapäeval käisime doktori juures vereproovi tegemas. Oi, see oli kõige veidram kabinet üldse. Ja haha, vereproov võeti süstlaga arterist, eelnevalt küünarvarrele kummikindaga skutt. Hemoglobiini tase oli üllatavalt hea, 167g/L. Aga muret tekitas suur valgete vereliblede osakaal, mis viitab ilmselt mingile hiljutisele haigusele. Ühesõnaga veri midagi väga hullu ei näidanud ja me võime rahuliku südamega edasi treenida. Võimalik et tal on lihtsalt kehv vorm, kas siis alatreenitusest, või ületreenimisest. Homme teeme 40min tempojooksu, vaatan, kas jääb elama. 

Vereproov Keenia moodi

Vasakult: Ben, Allar, Mukunga, Tiidrek

Vereproovi tulemused, Ben 25

Üldiselt on Keenia lahe, ja üllatab iga päev. Inimesed ei muretse ja on rõõmsad, see teeb endalgi olemise mõnusaks. Lihtne on olla positiivsel lainel. 

Vallalise noormehena märkan enda ümber palju kenasid vastasoost isendeid. Üks päev kohtingult bussiga koju kulgedes sõitsime mootorratturile otsa, see oli eriti veider. Nimelt sõitis meile ka vastu buss (matatu, mikrobuss), ning hetkel, kui meie bussid olid ühel joonel, otsustas vahelt läbi pressida kartmatu motomees. Paar sekundit plekimõlkimise häält, seejärel minut pausi ja sõit jätkus. Motikamehel tundus suht suva olevat, sest teda see väike intsident ilmselt ei häirinud, kuna jätkas sõitu, ei pannud külge maha ega midagi. Bussijuht pistis korra pea aknast välja, veendus, et midagi hullu ei juhtunud ja andis jälle minna. Rahvas bussis oli ka rõõmus, sest neile tegi see palju nalja, mina olin vist ainuke kes hämmingus oli. Aga noh, selline see Keenia liiklus on. Täis üllatusi. 

Taevas oma ilu näitamas

Beebi kastis

Õllekorkidest mänguauto

Lõunasöök näeb välja tavaliselt selline

Või siis selline.

Pisut alla kolme nädala on jäänud, tuleb elu nautida. 

Mina tagasi kirjutamas!?

Miks ma üldse blogi ei kirjuta? Vahest on seda küsitud.. Enne eelmise aasta Jaanuari kuud oli palju tegemist lõputöö kirjutamisega, tundus väga vastutustundetu midagi muud kirjutada. Peale seda, nüüdseks juba aasta, oli millest kirjutada, aga ei viitsinud ja kuidagi ei tulnud mõttessegi. 

Kiirelt eelmist aastat kokku võttes oli tegemist erakordse aastaga mu elus. Käisin lisaks Keenia laagrile ka ookeanitaguses USA’s ära, ning suvel Aasias, täpsemalt Lõuna-Koreas. Kolm kontinenti, ning lisaks euroopa sisesed võistlusreisid. Koreas toimus hooaja tähtsaim võistlus, Universiaad, mis kahjuks küll untsu läks, aga üldsiselt hooaeg kõige hullem ei olnud. Tean et tegelilkult ei realiseerinud ma ennast täielikult, aga mis sest enam, aega tagasi ma kerida ei oska ja kui oskaks siis ei oleks see ainuke asi mida ma teisiti teeks. Aasta oli huvitav koos oma rõõmsate ja väheke kurvemate hetkedega. 

2016 neelas eelimise aasta enda sisse, tundub et tuleb monster aasta. Pole varasematel kordadel ühtegi lubadust andnud, aga seekord otsustasin seda teha.  Selle aasta lubadus on esmapilgul lihtne, loodan, et ka praktikas. “Positiivne häälestus igas eluvaldkonnas!” Negatiivsed mõtted hoian endast võimalikult eemal. Kui sport hetkeks eemale jätta siis sellest aastast peaks tulema minu jaoks väga okeinormaalne. Augusti kuust alates olen koos abilistega tegelenud endale elamise ehitamisega. Hetkel on seis selline, et palju enam teha pole, aga kahjuks lükkub valmimine pisut edasi, sest mind ei ole. See elamine tuleb väga naissertaisser, ja minust saab selle peremees. 

Hetkel (03.01) olen Istanbuli lennujaamas, ootmas lendu Keeniasse. Teekond siia on kirjutamist väärt. Algselt oli reisi alguseks paigas 31.12. 2015, aga kaks päeva enne  saadeti e-mail kus selgitati segast olukorda Istanbulis, nimelt oli ilmataat nahka teinud ja sinna korraliku lume maha sahistanud. Järgmisel hommikul helistas Tiidrek (Nurme) asjapulkadele ja sai teada, et lend lükkub esimesele päevale uues aastas. Minule see variant meeldis. Otsustasin sõpradele mitte öelda ja üllatuse teha, ilmusin meie seltskonna õhtusöök-pidustusele, mis osutus väga cooliks. Sõbrad on mõnusad, ilma nendeta oleks elu kole. Järgmisel hommikul kell 9.50  sõitsin superbussiga Tallinna. Lennujaamas aga ilmnes järjekordne üllatus, lend oli ka sellel kuupäeval tühistatud. Peale kahte tundi Turkish Airlines’i töötajaga uut lendu otsides ei õnnestunud ühtegi sobivat leida, kuna meie grupp koosnes 6’st inimesest. Long story short- kui alguses pidime lendama 31.12 siis lõpuks lendasime 03.01, sama lennuga. Vahepealse aja elasime Türgi lennufirma kulul Ülemiste hotellis. Kuna puudusid Eesti ekstreemsele ilmale vastavad riided siis treenisime hotelli jõusaalis ja Tallinna kergejõustikuhallis. Hotellis õnnestus Tiidrekul jooksulint puruks joosta, ei pea need ikkagi maksimum kiirusele vastu.. 

Täna(3. Jaanuar) aga sehkeldused ei lõppenud, kui check-in tehtud ja väravas ootasin kutsuti mind nimepidi värava juurde ja küsiti, et kas mul on OK kui ma täna ei lenda? vastasin loomulikult MITTE, sest ma olin niigi juba kolm päeva reisi edasi lükanud. Ühesõnaga seal oli mingi üle bookimine ja kaks inimest oli täis lennule lisaks pandud. Asi läks siis ikkagi minule hästi, nüüd passin siin pistiku pesa juures ja laen arvutit ja kirjutan blogi. hahaharvuti aku maakeeli sitt. 

Peale selle blogi kirjutamist, kui suundusin Istanbuli lennujaamas oma väravasse, ja tuli call, et istuda järgmisele lennukile ilmnes uus jama. Näitasin oma pileti ja passi ette, jõudsin kõndida kaks sammu, kui mind juba tagasi kutsuti. Selgus et mul oli sellel lennul ka  mingi kühvel. Võeti boarding pass ära ja anti mulle uus istekoht. Ei usu väga musta kassi ja muudesse märkidesse, aga kui ikka kõikidest võimalikest kohtadest "puid saad" siis käisid küll igasugused mõtted peast läbi. Lend oli mõnusalt ebamugav, aga nüüdseks olen juba eelmisest aastast  tuttavas Keenia linnas Nyahururus, kus on plaanis laagris olla 17‘nda Veebruarini. Kui siin peaks ka juhtumisi midagi lahedat juhtuma siis kirjutan teile jälle, seniks aga külma närvi (lisaks külmale ilmale) ja jääge meiega. Ärge mind unustage, sest mina ei unusta teid kunagi! a võibolla unustan kah..  

Lisaks panen siia mõned pildid eelmisest aastast..

Kohtusin Usa treeninglaagris Timoga #smallworld

Koreas lõbusate inimestega

Usas tuli lumi maha korraks

Elukoht Usas sõber Brad'i pool

Maailma ilu, Kreeta