Hellõu
Üle poole laagrist on seljataga. Aeg on kiire, seda näitab juba ka see, et kolmapäeval saan juba päris suureks inimeseks. Või noh, kas nüüd just suureks, aga vanemaks ikka. 28. Märtsil saan 21 aastaseks. Tulge kõik siis ilusti siia minu sünnipäevale! ; )
Mida uut ja huvitavat? Midagi väga hullu pole juhtunud/tehtud. Üsna rutiine laager: trennid, söögid, magamised. Samas tunne on seekord väga hea, taastun tugevatest treeningutest kiiremini kui varem. Kui tavaliselt olen rasketest trennidest tagasi tulnud üsna “tühjana,” siis seekord on tuju alati hea. Vana hea tõde: kui vorm on hea, siis on trenn ka mõnus..
Valgetest on hetkel Itenis näha, valdavalt Sakslasi (mingid nooremad pliksid ja kutid, pluss mõned niisama matkajad), Belglasi (keda täna nägin staadionil esimest korda) ja Rootslasi. Kui tavaliselt valged tervitavad üksteist, siis seekord on kõik üsna egoboostid ja krimpsutavad nägu. Ainult üks saksa tüdruk teeb vahest lehva-lehva kui näeb.
Mõni trenn on päris huvitav olnud.. Üks laupäev jooksin näiteks 25km mäest alla, ehk siis orgu, kuna meie elame siin mäe otsas(2350m). Muidu oli väga tore küll, aga noh, kuna mäest alla jooksmisel töötavad pisut teised lihased kui muidu, siis läks mingi hetk raskeks. Joosta oli muidugi võimalik üpris kiiresti. Keskmiseks tempoks tuli 4:14, kuigi algus oli väga rahulik. Huvitav (või siis pigem loogiline) oli ka see, et mida enam merepinnale lähemale jõudsin seda palavamaks läks, pluss loodus muutus totaalselt. Lõpuks oli üsna kõrb. Lootsin ahve ka näha, aga kahjuks olid nad seekord peidus. Lõpetades ja autole hääletades läks ka spetsilt, sest sain kohe esimese auto rajalt maha. Alguses sõitis küll mööda, siis jäi aga seisma ja pistis pea aknast välja ja karjus: “Can u squeeeeeze?” Karjusin vastu, et: “Helll yeaaah I can!” Ja saingi tagasi mäe otsa. Onkel kes mu peale võttis, arvas et temperatuur väljas oli ligi 40C. Mul oli tagasi sõites vasak käsi aknast väljast, hiljem oli käsi punane. Ahjaa, istusime kolmekesi ees, sest taga oli kõik sütt täis. Tegu oli mingi söe ärikaga. Kui käsi aknast väljas oli siis tundus ruumi rohkem olevat. Fkn smart!
Järgmine laupäev oli selline pisut lühem 18km ots, siis juhtus selline asi, et üks väike poiss (u. 3a) viskas mind kiviga jalga, kui mööda jooksin. Keerasime Tiidrekuga ümber ja jooksime poisile järgi, kuni jõudsime ta koduni, kus trepil istus poisi ema, kes sai olukorrast kiiresti aru ja ütles: “Don’t worry I beat him!” Ja asi oligi lahendatud. Ega ma tegelikult haiget ei saanud, aga põhimõtte asi rohkem. Ükskord õhtust rahuliku otsa kulgedes (8,5km), avanes ka üks selline vaatepilt, kus üks härra kahele tüdrukule (u. 13-14a) teeääres vitsa andis. Asi käis nii, et ühe käega hoidis kahte pliksi kinni, teisega murdis puuküljest oksa ja hakkas nüpeldama. Palju õpilasi oli ümberringi, kes uudistas. Seal oli härra autole (mis seisis keset teed) miskit vedelat ollust kapoti peale visatud. Keenias käib õigusemõistmine pisut teistmoodi..
Selle laagri üks suurimaid eeliseid eelmistega võrreldes on hommikusöök. Olime väga nutikad ja võtsime eestist pudru materjali kaasa. Iga hommik puder podiseb ja me kõik oleme väga rahul. Ülejäänud söök, mis pererahvas meile teeb on juba boonusena. Üldiselt pannkoogid, mis jäävad siis nendeks hetkedeks, kui kõht tühjeneb. Peale trenne ja õhtuti juhtub nii tavaliselt.
Üks asi mille võiks veel ära märkida on see, et kui ma 10’s aprill koju jõuan, siis juba 12‘ndal sõidan uuesti ära. Et siis ühe päva olen eestis. Seekord sõidan Poola ja võistlustele. Võistlusteks siis krossijooksu universiaad, ehk võistlen üle maailma erinevate ülikoolide õpilastega. Joosta tuleb 12km, mida pisut pelgan, aga noh, eks ma annan ikka endast parima, ei usu et midagi sisse jätan. Tagasi tulen õunariigist 15‘ndal aprillil ja siis ilmselt jäängi eestisse, sest koolis on ka vaja olla vahest. Seal on tohutult teha, midagi olen üritanud siin ka teha, aga no treeninglaager ja õppimine, need asjad ei käi üldse kokku. Võimatu on õppida. Kursakaaslastele ka midagi.. Nägin musta Rivarit siin ükspäev. Täpselt samasugune nägi välja, aga hoopis teist värvi.
Muidu olen lihtsamatel päevadel niisama ka palju ringi kulgenud ja kohalikega suhelnud. Nendega saab tihti nalja. Eile ehk siis puhkepäeval käisin tüdrukutega (Luiged ja Katja) Eldoretis (linnas), poodlesime pisut (kannatasin ära õnneks) ja siis läksime basseini juurde lebosse. Vahel on vaja seda ka teha. Sest siin külalistemajas võib täitsa hulluks minna. Ja üleüldse aafrika on ju huvitav, võibolla võiks isegi rohkem ringi liikuda, kuigi on käidud ka, aga usun, et siin on veel palju mida näha ja imestada. Ahjaa, linna minnes oli selline huvitav olukord, kus kaheksakohalisse bussi pressiti 11 inimest, siis ma panin korra majja ja ütlesin, et me ei ole nõus täis hinda maksma. Alguses öeldi küll NO-NO-NO. Aga siis tuli reisisaatjale valus küsimus minu poolt: “How many seats do u see in this bus?” Vastus: “Eight.” Ja siis järgmine valus küsimus: “How many passengers do u see in this bus?” Vastust ei tulnud. Ma: “Point made, thank u!!!!” Ja oligi asi lahendatud. Ise olin päev otsa rahul. Siiani tegelikult. Naljakas oli ka see, et pagassis istus ka kaks venda, see oli suht toores, kudrutasid seal. Linnast tagasi tulles mõtlesime, et säästaks seekord ka raha ja valisime pisut suurema bussi, 11 kohalise. Kujutan ette, et Ema sina oleks seal suht korralikult röökinud. Sa ei ütleks mulle kunagi vist enam, et ma kihutan (kuigi ma ju tegelikult ei sõida kiiresti). Suht palju kahtlaseid manöövreid ja kiire sõit. Pisut hirmutav oli. Sellesse bussi pressiti 21 inimest. Taga oli täitsa okei istuda, sest sinna me mingi lisavendi ei lubanud. See et bussidesse nii palju inimesi pressitakse on ilmselt mingi pühapäeva teema, sest siis pole politseinukid teeääres, kes “kontrolliks.” Miks jutumärkides? Siin on selline armas korruptsioon, et politsei lihtsalt peatab autosid ja võtab neilt (autojuhtidelt) raha, kuna on väga vähe autosid, mis vastaks tehnilistele nõuetele.
Tänasega on laagri lõpuni jäänud täpselt kaks nädalat. Käival nädalal on veel raskemad treeningud, järgmine nädal on juba rohkem selline vormistamise küsimus. Siiani olen laagriga väga rahul! Kui juba eelmine laager oli hea, siis see on lausa väga hea. Vääägaaa heaaa!
Neljapäevast jääme siia juba kolmekesi, sest Luiged lendavad tagasi põhjamaale, neil on plaanis varsti maratoni jooksma minna. Liina tundub üsna heas vormis olevat, olen temaga mõne trenni koos teinud. Loodan, et jookseb ikka selle Olümpia normi ära.
Liiga pikk jutt tuli. Mulle aitab, Teile ka. Pilte!
kindlalt kõige suurem kass, mida Keenias näinud olen
kohustuslikud hüppepildid Luikedega
üks laps oli üsna hõivatud põhja vajumisega
Leilal jalg valutas, oli kätte jõundud minu võimalus näidata maailmale kui hull vend ma olen. okei ilmselge liialdus...
õppisin, taustaks mingi suvaline näss :D
sõbrunesime
ja lõpetuseks üks puudega mees
Tsaukimauki
