Viimased kaks päeva on olnud üsna trennised. Eile tegin tempokrossi, 8km. Distantsi keskel ühines minuga 7 kohalikku kooliõpilast (4 tüdrukut ja 3 poissi), vanuses 12-18 (silma järgi). Kõige kauem pidas vastu suur poiss (nimetame teda Üloks), minust mingi 10cm pikem, kes jooksis kaasa 3km. Ülejäänud loobusid varem. Hiljem nägin Ülo ja ütlesin, et hästi paned! Peale seda pomises poiss midagi siinses keeles ja tema näkku ilmus kohalikule kohane rumal irve (suunurgad kerkisid kõrvuni). Mõlemad olime rahul ja meie teed läksid lahku.
Seda ma ei ole ilmselt veel kirjutanud, et siinsetele meeldib uurida, kuidas meie(valgete) elu läheb.Põhiline küsimus kõikjal ja koguaeg on "How are you". Üldiselt küsivad lapsed, vahest ka emmed ja issid. Lapsed, nagu lapsed ikka ei tunne õiget aega ja õiget kohta küsimuste esitamiseks. Pole ime kui mõni pisike uurib seda sinult staadioni välisrajalt, ajal kui on käsil laagri raskeim treening. Sellistes situatsioonides jääb üldiselt vastus saamata. Tihtipeale ei piisa ühest korrast küsimisest, isegi, kui on saadud positiivne vastus.
Täna lõdvestavat jooksu tehes ühines minuga (u. üheks kilomeetriks) tegelane aastast 1983. Habemes ja haises alkoholi järele. Rääkis kohalikus keeles ja küsis ilmselt raha. Ma ei viitsinud väga temaga tegeleda ja teesklesin, et ei oska inglise keelt, ning vastasin eesti keeles. Jaurasin niisama.. Ühesõnaga valgete elu ei ole siin kerge, usun et tüdrukutel on veel raskem. Kutid ikka nillivad neid korralikult.
Üldisest elust ei ole väga midagi muud märkimisväärset välja tuua. Laager nagu laager ikka..
Pilte ei saa täna kahjuks lisada, kuna internet on väga vilets. Kasutan mobla modemina. Ei tea mis värk siin täna on...
No comments:
Post a Comment