Wednesday 13 July 2011

Esimene elupäästmine..

Täna ei olnud just maailma parim rannailm. Vesi küll soojapoolsem(24C), aga ilm kole ja tuuline. Inimesi oli rannas väga vähe, ja otsest ohtu kellegis ei märganud aga ometi juhtus midagi mida ette ei näinud..
Kuna G4S on üsna sportlastesõbralik ettevõte, siis on lubatud teha tööajast üks treening, töö ju ka nõuab kehaliselt võimekamat inimest. Ühesõnaga olin otsustanud täna ujuda kuna käisin hommikul massašis ja arvasin et lihastele oleks hea puhata.. Kui olin meie rannamajakese suhtes peaaegu kaugeimas punktis märkasin kaldal natuke veidras olekus neidu. Justkui hoiaks veepeal tasakaalu(selili), samas aga kohides ja nägu vette lastes. See pole just tavaline uppuja asend, aga kahtlane tundus siiski.. Mitch nagu ma olen otsustasin minna lähedalt uurima, selgus et tüdruk(19a.) oli väga-väga purjus, õnneks veel kontaktivõimeline. Kutsusin lähedaloleva kaastöötaja endajuurde ja me tõmbasime tüdruku kaldale. Palju mässamist, sest tüdruk tahtis vette tagasi minna ja tegi kõva lärmi, aga lõpuks saime ta kaldale. Pisut eemal seisis üks vanem naisterahvas, kellel palusime kiirabi kutsuda, mis tuli kuidagi ebatavatult aeglaselt 10-15 minutit, ilma sireeni ja vilkuriteta, ei tea kas ei võetud seda siis piisavalt tõsiselt, aga hea et üldse tulid. Edasine oli juba kiirabi teha.. Nüüd on selline tunne, et oleks vaja koguaeg rannas olla, et midagi kahe silma vahele ei jääks, sest kunagi ei tea kes kus abi võib vajada. Õnneks aitas vetelpäästja nö. instinkt, olla õigel ajal õiges kohas. Õnnetus juhtus 20.20 kui mõtted on juba kodu ja söögi peal, ehk siis kõige halvemal ajal, sest töö ju lõppeb 21.00. Õnnelik õnnetus siis seekord.. Tunne on hea, et sain kellegile uue elu kinkida. Kui oleks läinud vastupidi siis oleks väga halb, sest vastutab ikkagi rannavalvur. Sain siis ka pisut vastutust tunda, loodan et see niipea ei kordu..
Sõbrad kui joote, siis ärge ujuge, sest iga teine tegevus on parem kui purjus peaga vette minek, heitke parem ketast vms..