Tere jah!
Ma Siin SOOOMES!
Mõtlesin, et kirjutaks siis teile midagi. Sõber Kenny (Kivikas) juba ütles, et keegi olevat kuskil kommentaariumis kurtnud, et miks see Lamp üldse ei kirjuta, mis on temast saanud? Tõsi pole ammu mahti olnud. Hetkel istun taaskord Helsingi lennujaamas, reisin tagasi võistluselt Joensuust.
Kuidas see kõik algas? Reedel istusin bussi ja sõitsin Tallinna, onupoeg Oscar hostis mind mõnusalt, vaatasin õhtul telekast jalkat, Eesti võitis, jeee. Nii, ärkasin hommikul kell 4.15 ja sõitsin taksoga piritalt lennujaama, väravas lennukit oodates kohtusin nende samade Trinidadi jalgpalluritega, selgus, et nad tulid minuga sama lennuga Helsingisse, peale kõige õnnestus mul istuda nende peatreeneri kõrval. Ei olnud küll kõige väiksem poiss see treener, aga ära me mahtusime.
Helsingisse jõudes kaua oodata ei tulnud, sest varsti läks ka lennuk Joensuuse. Kui Eesti ja Soome vaheline lend koosnes ainult õhku tõusmisest ja maandumisest, siis Joensuuse oli vaja ka pisut lennata. Lennujaama tulid mulle võistluse korraldajad vastu ja sõitsime ööbimispaika, mis asus 10min kaugusel ja mille nimeks oli Elli Hotel, mis paiknes juhtumisi Joensuun Arenast üle tee. Sellessuhtes oli väga mugav. Kuna jõudsin kohale 8.30 hommikul (laupäeval), siis otsustasin, et teen kiire hommikusöögi ja seejärel lähen magama, kuna öösel jäi justkui pool und magamata. Kuna elasin hotellis üksi, kahe inimese toas, siis oli väga igav. Esimene päev (laupäev) möödus üsna kiiresti, kuna esimese poole magasin lihtsalt maha, õhtupoole väike võistluseelne soojendus, siis teine päev venis ikka väga kaua. Pühapäev nägi välja siis: 8.30 äratus, sööma, arvutist kaks filmi, sööma, arvutist film, paar seriaali, pabistamine, seriaal jne. Kolm tundi enne võistlust märkasin aknast, et korralikud vihmapilved raiuvad kohale, selgus, et kaasas oli ka äike, kusjuures võistlus juba käis, siis mõtlesin, et äkki lükkub miskit selletõttu edasi, aga ilmselt mitte. Äike vaibus varsti ja oli vaja pakkida kokku kott võistlusteks. Startlistiga olin juba tutvunud, teadsin, et seal mingit passimist pole, kuna oli mitmeid nimekaid jooksjaid Austraaliast, Venemaalt ning Soome oma staar Sandells, kelle jaoks ilmselt see sats oli kokku kutsutud, kuna kutt tahtis joosta Moskva MM normi, 3.37.00 (kui ma nüüd ei eksi). Kohal oli ka jänks, Austraaliast, kelle kohustus oli joosta ringe 57-58 sekundiga, mis on 3.34-3.37 tempo. Mõistagi minujaoks pisut liig. Soendus tehtud, naelad jalas, oli aeg paugutada. Vihm oli raugenud, suuremat tuult ei olnud, temperatuur 20C, kellaaeg 18.45. Ninaeest käisid läbi YLE2 kaameramehed ja vahetult peale seda käis ka pauk. Sain üsna hea stardi, oleksin saanud minna täitsa grupi ette, aga otsustasin, et hoian ennast tagasi. Kiiremad mehed moodustasid kohe oma grupi, mina olin paari meetrise vahega nende järel. Vahe grupiga suurenes peale jänese maha tulekut, kes jooksis 800m, seega ülejäänud 700m tegin ise tööd, üritasin tempot hoida, viimasele ringile minnes vaatasin tabloolt aega ja uskusin, et suudan alla 3.45'e joosta (3.45.00 on U23 EM norm), kui sama tempot suudan hoida, paraku olid viimased 150m pisut rasked ja jalad olid üsna piima täis. Lõpetades nägin, et võiduaeg oli 3.38.27 (Cameron Page), lootsin, et ka minu aeg võiks olla normi vääriline, varsti sain teada, et nii see kahjuks ei olnud, aga siiski 3.46.89, minu uus isiklik rekord. Kusjuures lõpusirgel lähenesin jõudsalt ühele jooksjale ja hiljem selgus, et see oli hetkel Soome parim jooksja Niclas Sandells, kes jooksis eelmine suvi 3.36.88, seekord piirdus aga 3.45.35'ga. Sellele mehele oleks tahtnud küll kanda näidata, aga seekord ei olnud see mulle veel jõukohane. Samas, tulemusega võib rahule jääda, kuigi sisemas lootsin ikka normi alistada, aga nagu treener Harry ütleb siis Step by step! Järgmine jooks loodetavasti jälle üks trepiaste ülesse poole. Tänan kõiki kes pöialt hoidsid ja mind aidanud on sellel ülesmäge mineval teel.
Minu vaheajad:
300m: 43sek
700m: 1:44
1100m: 2:44
1500m: 3:46:89 (SB;PB)
Mainimist vääriks ka see, et sain endale ühe uue sponsori, suur AITÄH Fixus.
Oli päris huvitav üle pika aja midagi kirjutada, loodan, et järgmist postitust ei pea enam pool aastat ootama. Reisimine on nii igav, et see lausa sunnib mind kirjutama, kui on midagi mida öelda. Pilte ei ole, kirjaoskamatud pean vabandama teie ees.
Olge mõnusad jou!
