Reis algas minujaoks 19. detsembril, kui sõitsin Peipsist (maakodust) linnakoju (Tartu), päeva ülessandeks oli pakkida kohvrid ja osta vajalikud süsteemid, mida laagris vaja läheb/läks. Tegin ka ühe mõnusa 10 km-se krossi mida oli suht mõnus kerida, kuna tunne oli super, võibolla sellest, et oli korralik pingelaangus, kadusid muud eestiga seotud kohustused ja sai mõelda ainult antud hetkel olulise peale. Samal päeval sõitsin ka juba rongiga Tallinna, kuna see tundus üsna mõistlik otsus olevat, sest rongis on hea mugav laiutada. Pealinna kõige jubedamas kohas, baltijaamas võttis mind vastu onupoeg Oscar, suur tänu sulle ;) Temapool sõime siis paagid täis ja hakkasime lapsepõlve videoid vaatama. Päris tore oli meenutada, kuna selle kutiga oleme lapsepõlvest saati palju koos aega veetnud, ja lollusi teinud. Hommikul kell pool viis ärkasin juba ülesse, käisin kiirelt pesus ja Oscar viis mu lennujaama (veelkord tänks), kus mind ees ootas Tiidrek, kes oli mõni minut enne mind jõudnud. Temaga reisisime seekord kahekesti. Aega passida ei olnud, läksime tegime selle Check-in'i ära. Selgus, et meil olid mõlemal ülekilod, mul 4kg Tiidrekul mingi 3kg vist, ei jäänud muud üle kui tuli hakata suurest kohvrist, väiksesse, ehk siis käsipagasisse asju ümber tõstma. Kaks kilo jäi ikka üle, aga selle peale õnneks tore lennujaama tädi ei pahandanud ja vitsa ka ei andnud. Järgmine hetk paluti kaalule tõsta käsipagasi, millepeale tõmbusid meil mõlemal näod üsna hapuks, sest käsipagas tohib kaaluda vaid 8kg, mul oli väike 17kg-ne poiss, Tiidrekul pisut vähem raske. Pagas oli raske kuna siia laagrisse on vaja palju asju kaasa tuua, mida on treeningutel vaja sealhulgas spordijoogid jne, lisaks tõin siin juba laagris olevatele Luigetibukestele ja Kaurile spordijooke ja nö. jõulukinke, millega esmalt arvestanud ei olnud. Lennujaama "tädile" ütlesime vabanduseks, et meil on rasked läpakad ja võtame need välja. Ta ei uskunud, aga seekord pigistas ta juba mõlemad silmad kinni, millele järgnes meiepoolt juba väga korralik pingelangus/rahulolu. Läbisime turvakontrolli ja lendasime Amsterdami. Seal passisime kaks tundi, ja sõitsime juba edasi Ammanisse (asub Jordaanias). Jordaaniasse maandudes tundsin, et olen ajast tagasi lennanud, otseselt mindagi hullu ei märganud, kuna oli pime, aga ehitised, sealhulgas lennujaam oli üsna niru, kuigi lennufirma millega lendasime (Royal Jordanian) oli väga spets (lennukid uued ja korralikud, igalühel oma telekas jne). Ammanis oli vaja oodata samuti mõned tunnid, misjärel väljus lend Nairobi (Keenia pealinn). Lend kestis sarnaselt Amsterdam - Ammani otsale 5h, lennuki mudel sama Airbus a319, kui ei eksi. Lennu vältel kordagi silma kinni ei pannud, kuna oli isu vaadata ära mõned uuemad filmid ja seriaalid, mida minu eesoleva istme sees olev teler pakkus. Lend oli üldiselt tore, kui välja jätta, et stjuardes ja mingi rastakutt wc's suitsu tegid, mispeale lennuki tagumine ots(kus ka meie istusime) üsna ärevaks muutus, kuna lennukis ei ole lubatud suitsu teha ja iga selline nö. kärsakas paneb esmalt mõtlema halvima peale, et näiteks lennukiga midagi juhtunud vms. Nairobi maandusime kell 3 öösel. Tegime viisad ja passisime niisama, kuna ei tahtnud päris pimedas seda teekonda ette võtta, Aafrika siiski ohtlik. Kella viie paiku võtsime takso ja sõitsime bussijaama, kus istusime minibussi ja alustasime kuue tunnist teekonda kohta kus hetkel viibime. Ütleks et see bussisõit oli nõmedam kui need kolm lendu kokku, kuna teed olid kehvad ja autojuhis kahtlesime pidevalt. Üritasin küll magama jääda, aga ärevaid manöövreid oli selleks liialt palju, mistõttu väga uneaega ei saanud. Kell üks jõudsime sihtpunkti kus hetkel rõõmsalt treenime. Neljapäeval alustasin treeningutega, seekord proovisin kohe jooksma hakata, et võita aklimatiseerumise arvelt, kuid see ikka nõuab omajagu aega. Esimese tugevama treeningu tegin täna, kui kütsin tempokat. Tunne on hea ja motiveeritus laes. Sats on hea ja trennid mõnusad. Tüdrukud (Leila ja Liina) hoiavad töös, kuna ei taha kehvem olla kui nemad, koos teeme kereharjutusi, kus nemad on bossid ja kamandavad. Aga see on hea, äkki saan veel tugevaks niimoodi. Vabandan et esimese blogimisega niivõrd palju hoogu pidin võtma, elu tegelikult üsana kiire, ning onu Allari jutupliiats ei olnud kaua töös olnud, alguses kuidagi veider, nagu ikka.
Võtke vanalt aastalt siis viimast!
Lisan ühe video, sellest mis öösel kell neli Keenia lennujaamas toimus, kui aega parjaks tegime.
Mõni pilt ka :)
Olin moodne ja plankisin
Käisin õdede jooksu pildistamas, kusjuures vingelt panid nad!
Kohalik pravvva võttis ka jooksust osa..
Kohalik suslik, spiderman taustal..
Meie ülispets sats! Ise tegin pilti.
Teiste Keenias olijate blogid:
