Viimasel ajal pole just kõige paremini läinud.. Laupäeval olid nimelt väga hea sõbra matused.. Martin oli siis gümnaasiumis klassivend. Nii kurb kui see ka ei ole jäin ühest heast sõbrast ilma. Martini näol oli tegemist igati positiive ellusuhtumisega noormehest, kes oskas elu hinnata ja seda täiel rinnal nautida. Nüüd pean sellega leppima, et teda enam ei ole. Mälestan Teda ainult heade sõnadega. See õnnetus pani elu üle järele mõtlema, ning väärtustama sõpru ja sõprust. Elu teeb vahest selliseid keerdkäike..

  Spordi kohapealt niipalju, et põlv on ikka metsas omadega. Loodan et äkki leian lahenduse sellel nädalal, tuleb ilmselt väike süst teha. Praegu kannatab joosta u. 7km, siis hakkab valu tegema, jooksu olen siis kompenseerinud velo ja ujumisega. 

  Koolis on läinud seevastu hästi, mõned eksamid on endale üllatuseks hästi läinud.

käin koolis

Pole väga kaua midagi kirjutanud. Ega midagi väga olulist pole öelda ka. 9-ndal käisin Nõmme maanteejooksul, jäin teiseks napilt. Keio(Kits) võitis mind ühe sekundiga.
Eelmine nädal hakkas põlv "lambist" valutama ja valutab siiani, käisin arstil ja tegin/teen harjutusi, panen plaastrit aga ära see valu ei taha minna. Ei tea mis värk on. Joosta polegi eriti saanud, pigem kõike muud(jalgratas ja ujumine + harjutused).
Koolist siis niipalju, et kui tagasi tulin(laagrist), siis oli ikka mida teha, parandan, siiani on mida teha. Mõned näited: võrkpall 6 referaati, suusatamine 3 rederaati, käsipall 2 referaati ja sport ühiskond 1 rederaat. Lihtne arvutus ja kokku 12 referaati. Kusjuures käsipalli lektor rikkus mu eilse päeva kui tuli spordihoone koridoris vastu ja teatas, "öääöäoo sul on kaks referaati vaja teha, teemad on seinal." Didn't see that coming. Praeguseks on siis 5 referaati veel teha(suusk ja käsipall). Muude ainetega niipalju tööd ei ole. Loodan ilusti hakkama saada. Ootan väga ka põlve paranemist, ratas ja ujumine on igavad, tahaks ikka joosta.

Reaktsioon eile spordihoones, halba uudist kuuldes(käsipall).

Sünnipäevaks koju..

Laager on jõudnud lõpusirgele, käib rahulik asjade pakkimine. Viimased lollused ning viimased pinged. Koju veel väga minna ei tahaks, kuna ees ootab palju kohustusi, üldiselt kooliga seotud. Füsoloogia lektor juba saadab kirju, millal saab/tuleb kontrolltöid järgi teha. Jube. Eesti söögi järele on ka väike igatsus.  Loodetavasti saab torti :D

Niisiis, ees ootab kolm lennureisi ja üks laevasõit. Reisigraafik: Eldoret-Nairobi, Nairobi-London, London-Helsingi, ning sealt siis laevaga Tallinna. 

Laagri lõpuga kaob ilmselt ka minu "nii regulaarne" blogimine. Keda ikka huvitab, kui palju ma seal Eestis õppima/järelevastama pean.. Aga kui midagi huvitavamat juhtub, kirjutan ülesse. 

Ärge lollusi tehke!

roheline mürgi madu uss ja mottari reis

Pole kaua midagi kirjutanud, esmalt võibolla sellepärast, et elekter oli kuskil ära vahelduva eduga, pluss sada muud põhjust. No power no shower, nagu Lalli armastab öelda. Kui voolu ei ole siis ei ole sooja vett. Need 15 sekundi pesud ei lähe pesemisena arvesse. Ühesõnaga, kui on muud mured, siis jääb see blogi lihtsalt tahaplaanile. Üldiselt on siin viimasel ajal üsna niiske olnud. Iga päev ikka tilgub midagi sealt taevast alla.. No täna oli super ilm.
Natuke ajalugu ka siis.. Laupäevases trennis, kui kulgesin oma 15km-st otsa, libises üks erkroheline voolik mu jalge eest läbi. Olukord oli üsna halb, sest ma jooksin vasakul teeääres, ning auto tuli vastu, seega ei saanud ma sellest jupist väga kaugele minna, autole ette oleks olnud rumal hüpata(sest auto oli kiire ja tugev), väikse hüppe pidin siiski tegema, kuna muidu oleks voolikule peale astunud. Sellepeale muidugi mustad krõllid autos irvitasid, endal väga lõbus ei olnud, sest ma kardan voolikuid väga. Õnneks ei olnud uss rünnakuplaanidega, vaid pigem kartuses. Tegu oli siis Green Mamba-ga, mis on väidetavalt üsna mürgine tegelane. Edasisel treeningul pöörasin kõikidele maas ja tee ääres olevatele puuokstele väga suurt tähelepanu, kuna kõik tundusid maru ohtlikud olevat.
Pühapäeval mõtlesime Tiidrekuga, et võiks trenni peast pühkida, ning teha traditsiooniks saanud matka Rift Vally-t mööda alla, jõe äärde. Tuimalt treenides võib isu ära kaduda, seega on tore vahest aeg maha võtta ja teha midagi lõbusat. Meie valisime siis aktiivse puhkuse, ehk matk motikatega. Liinal ei olnud midagi tarka teha, kutsusime temagi maailma avastama. Ülejäänud laagrirahvas läks füso juurde Krossi MM-i vaatama. Kuna Liina on siin laagris esimest korda, siis arvan, et see oli talle kasulik, mõistmaks seda Aafrika elu, guesthouse's passides ei saa ju üldse targemaks. Mottarid sebisime mingitelt kohalikelt kuttidelt, vajusime ligi ja ütlesime, et anname teile niipalju raha tunni aja eest, ostame ise kütust jne.. Kaks india motikat võtsime, ühega sõitsin mina, teisega Tiidrek. Liina istus Tiidreku taga.  Kokku sõitsime 6h, kutid said Aafrika mõistes palju raha, Euroopa mõistes pigem vähe. Sõit algas, esmalt sõitsime 15 km hoopis teises suunas, kuna huvi oli suur, et mis seal olla võib. Mitte midagi ei olnud. Porine tee oli ja jooksmiseks üsna rasked rajad. Keerasime ümber ja sõitsime koju, et süüa lõunat. Lõuna oli tavapärane. Kui kõhud olid ümarad algas alles põhi matk. 30km allamäge, valdavalt seisva mootoriga, nägime palju ahve(päris ahve). Külastasime ka kohalikku peret, kus olid: emme, issi ja 5 last. Neil oli korralik banaani, mango ja papaia aed, plus veel mõned elukad. Liina andis neile kambapeale ühe mesikäpa soksi, pruunlased nahistasid selle kiiresti meie silmeall sisse. Kõige väiksemal põnnil oli terve pea seda täis. Liikusime edasi, mida enam merepinna poole jõudsime seda soojemaks läks, lõpus oli palav täitsa. Alla jõeni jõudes läksime vaatasime, et äkki on mõni krokodill seal. Kaks suurt juppi vedelesidki jõekaldal. Aga nad põgenesid üsna kiiresti vette, Liina oli rõõmus, sest nägi nad ikka ära. Jõime seal kõik ühe väikse pudeli coca-cola't ja passisime pisut, kuni hakkas vihma tibutama. Siis mõtlesime et "oh no," peaks ära minema. Vihm jäi kohe seisma. Läkisme ikkagi ära, teepeal ülesse ostsime beebi banaane(poole väiksemad ja samapalju magusamad banaanid). Külla jõudes ja mottarid ära andes jäime paduka kätte. Keeldusime motikaomanike pakkumisest meid koju viia, aga varsti kahetsesime seda.

 Green Mamba. Selline voolik.

  

                            
 Vihmapiisk on väike.

                                          
 Krokodillidega (jah, pingutasin kõhulihaseid).

                                                      
 Mägitee

elekter ja vihm

Elekter oli 36h ära. Päris karm. See tähendab seda, et pole sooja vett, ning kella ja arvuti akud on tühjad. Peamisteks põhjusteks olid ilmselt meid ümbritsevad pilved, kust väga palju vihma välja tuli. Vihmasadu algas üleeile öösel, kui sabistas hommikuni välja. Päeval väike paus ja õhtul jälle samamoodi edasi, kusjuures eile oli äike ka.
Vihm muudab siinsed jalasõbralikud saviteed jooksjale mitte kõige mugavamaks, kuna jooksujalatsi alla koguneb suur kiht savi, mis pakib paremini kui sulalumi. Vahest isegi 4-5 cm, mis lõpus sulle vastu selga või pead võib lennata(inertsiga).
Seoses selle öise vihmaga pidime eile tegema oma päevaplaani väikse muudatuse. Vahetasime põhitrenni ja lõdvestava trenni ajad, ühesõnaga tegime staadioni trenni õhtul. Seda kõike selleks, et joosta kuivema staadioni peal(päevajooksul imbus vesi maa sisse).
Staadionil tegime trenni koos Tiidrekuga, muidugi erineva distantsiga lõike, aga koos soojendus ja jooksuharjutused jne... Tema lõpetas pisut enne mind(umbes 10min), ning arvas, et ma peaks pausid lõikude vahel väiksemaks tegema, kuna suur ja kole pilv tuli meie juurde, ning pisut vihma tilkus juba. Tegin kiiresti oma viimased kiired jooksud ära ja kohe hakkasimegi kodupoole liikuma. Alguses rahulikult, sest mina alles taastusin oma viimasest jooksust aga kuna vihmapiisad läksid suuremaks ja neid hakkas üha rohkem tulema lisasime kiirust. Staadionilt koju on 4.5km. Esimesed pool kilomeetrit jooksime mitte väga kiiresti, aga vihma tugevnedes ka tempo tõusis.. Ühesõnaga peale küllalt rasket lõigutrenni tuli kerge 4km-ne tempokas otsa. Padukaga oli päris mõnus kerida, lootsime et välku ei saa...
Täna hommikul olime sõnaotseses mõttes pilves.

Pildid tegi Jekaterina Patjuk!

eile

Eile (14.03), käisime taas Eldoreti staadionil treeningul(Liina, Laura, Tiidrek ja Allar). Õnneks ei juhtunud midagi nii hullu nagu täpselt nädal tagasi. Hommikul sõime. Passisime pisut.  Kusjuures, hommikulauas olime kokku leppinud, et hakkame 8.30 minema, aga nagu paljudki teavad olen ma aeglane. Hoopis 8.45 saime liikuma, pakkisin viimasel hetkel asju, ning unustasin mõned olulised detailid koju(trenni tegemist need õnneks ei seganud). Kulgesime rahulikult bussiparki, lugesime juhile sõnad peale ja sõit võis alata. Olime kohal. Trenn oli kvaliteetne ja väsitav. Venitusi tehes, jalutas meiega juttu rääkima kohalik uisu ja suusastaar. Ehk siis Keenia talisportlane. Teadis rääkida nii mõndagi Kesk- Euroopa maadest, kuna väidetavalt ta treenib seal. Siinset talisporti esindavad kolm mitte küll tasemel, aga vähemalt tegevat sportlast. Oli huvitav kuulda. Staadionilt lahkudes saatsime tüdrukud härrasmehelikult bussile, ise käisime kiire tiiru poes, kuna oli miskit vaja. Üks, kaks, asjad olemas. Käes oli meie kojusõidu kord. Saime mitte just kõige rääbakama matatu. Bussijuhti ei noominud. See karistas meid juba linnast välja saades, kui juht proovis sõiduki tippkiirust. Kauaks tal seda rõõmu ei olnud, kuna bussi mootor hakkas tõrkuma ning lõpuks jäi sootuks seisma. Edasine teekond sujus vahelduva eduga, kord sõites, teine hetk jälle seistes. 5 km enne sihtpunkti otsustaas rallimees oma sõidukit remontima hakata, mis tõi edu, kuna peagi sai buss jälle täiskiirusel liikuda. Üldiselt elu on tore siin Keenias..

Pildid on teinud Tiidrek Nurme.
Seisan üksinda, teised jooksevad(pühapäeval metsas).

Tiidrekul on kõva habe.

Tegi terveks.

30

Palju õnne kõigile, kellel täna sünnipäev oli! Soovin head nimepäeva Rego ja Reio, ning lisaks, head Korjusepäeva kõigile!
Jooksin 30km täna. Hommikul 23, pärastlõunal 7. Äge mees!
Hommikul jooksin koguaeg ühes suunas, kui lõpetasin sain aru, et olin hoopis eemal. Oli vaja koju saada.  Ja saingi! Alguses proovisin busse peatada, aga nad ei jäänud seisma. Täis olid vist. Hiljem proovisin teisi masinaid peatada ja nad peatusidki.. Läksin sisse ja liikusin kodupoole. Esimese autoga päris koju ei saanud, aga teisega sain. Aega läks palju, teised juba natuke muretsesid. Kui koju jõudsin, istusin kohe lõunalauda. Isu ei olnud hea, aga natuke sõin. Hiljem meesai maitses päris hästi, üleüldse kõik magus. Õhtuses trennis mingi väike tüdruk katsus mind oma rokase(niiske ja pruuni) käega. Neil on vist mingi next level kohe kui valget meest katsunud on. Hiljem mu käsi oli mingi pruunide juppidega koos. Õnneks ei olnud vist see kõige hullem pruun ollus. Ma lähen magama.
Mõned pildid ka : )
Special pilt Keiole

Kolm pole probleem, mahub rohkem, kui vaja..

öööö on