Allar Lamp: Mina tagasi kirjutamas!?

Miks ma üldse blogi ei kirjuta? Vahest on seda küsitud.. Enne eelmise aasta Jaanuari kuud oli palju tegemist lõputöö kirjutamisega, tundus väga vastutustundetu midagi muud kirjutada. Peale seda, nüüdseks juba aasta, oli millest kirjutada, aga ei viitsinud ja kuidagi ei tulnud mõttessegi.

Kiirelt eelmist aastat kokku võttes oli tegemist erakordse aastaga mu elus. Käisin lisaks Keenia laagrile ka ookeanitaguses USA’s ära, ning suvel Aasias, täpsemalt Lõuna-Koreas. Kolm kontinenti, ning lisaks euroopa sisesed võistlusreisid. Koreas toimus hooaja tähtsaim võistlus, Universiaad, mis kahjuks küll untsu läks, aga üldsiselt hooaeg kõige hullem ei olnud. Tean et tegelilkult ei realiseerinud ma ennast täielikult, aga mis sest enam, aega tagasi ma kerida ei oska ja kui oskaks siis ei oleks see ainuke asi mida ma teisiti teeks. Aasta oli huvitav koos oma rõõmsate ja väheke kurvemate hetkedega.

2016 neelas eelimise aasta enda sisse, tundub et tuleb monster aasta. Pole varasematel kordadel ühtegi lubadust andnud, aga seekord otsustasin seda teha. Selle aasta lubadus on esmapilgul lihtne, loodan, et ka praktikas. “Positiivne häälestus igas eluvaldkonnas!” Negatiivsed mõtted hoian endast võimalikult eemal. Kui sport hetkeks eemale jätta siis sellest aastast peaks tulema minu jaoks väga okeinormaalne. Augusti kuust alates olen koos abilistega tegelenud endale elamise ehitamisega. Hetkel on seis selline, et palju enam teha pole, aga kahjuks lükkub valmimine pisut edasi, sest mind ei ole. See elamine tuleb väga naissertaisser, ja minust saab selle peremees.

Hetkel (03.01) olen Istanbuli lennujaamas, ootmas lendu Keeniasse. Teekond siia on kirjutamist väärt. Algselt oli reisi alguseks paigas 31.12. 2015, aga kaks päeva enne saadeti e-mail kus selgitati segast olukorda Istanbulis, nimelt oli ilmataat nahka teinud ja sinna korraliku lume maha sahistanud. Järgmisel hommikul helistas Tiidrek (Nurme) asjapulkadele ja sai teada, et lend lükkub esimesele päevale uues aastas. Minule see variant meeldis. Otsustasin sõpradele mitte öelda ja üllatuse teha, ilmusin meie seltskonna õhtusöök-pidustusele, mis osutus väga cooliks. Sõbrad on mõnusad, ilma nendeta oleks elu kole. Järgmisel hommikul kell 9.50 sõitsin superbussiga Tallinna. Lennujaamas aga ilmnes järjekordne üllatus, lend oli ka sellel kuupäeval tühistatud. Peale kahte tundi Turkish Airlines’i töötajaga uut lendu otsides ei õnnestunud ühtegi sobivat leida, kuna meie grupp koosnes 6’st inimesest. Long story short- kui alguses pidime lendama 31.12 siis lõpuks lendasime 03.01, sama lennuga. Vahepealse aja elasime Türgi lennufirma kulul Ülemiste hotellis. Kuna puudusid Eesti ekstreemsele ilmale vastavad riided siis treenisime hotelli jõusaalis ja Tallinna kergejõustikuhallis. Hotellis õnnestus Tiidrekul jooksulint puruks joosta, ei pea need ikkagi maksimum kiirusele vastu..

Täna(3. Jaanuar) aga sehkeldused ei lõppenud, kui check-in tehtud ja väravas ootasin kutsuti mind nimepidi värava juurde ja küsiti, et kas mul on OK kui ma täna ei lenda? vastasin loomulikult MITTE, sest ma olin niigi juba kolm päeva reisi edasi lükanud. Ühesõnaga seal oli mingi üle bookimine ja kaks inimest oli täis lennule lisaks pandud. Asi läks siis ikkagi minule hästi, nüüd passin siin pistiku pesa juures ja laen arvutit ja kirjutan blogi. hahaharvuti aku maakeeli sitt.

Peale selle blogi kirjutamist, kui suundusin Istanbuli lennujaamas oma väravasse, ja tuli call, et istuda järgmisele lennukile ilmnes uus jama. Näitasin oma pileti ja passi ette, jõudsin kõndida kaks sammu, kui mind juba tagasi kutsuti. Selgus et mul oli sellel lennul ka mingi kühvel. Võeti boarding pass ära ja anti mulle uus istekoht. Ei usu väga musta kassi ja muudesse märkidesse, aga kui ikka kõikidest võimalikest kohtadest "puid saad" siis käisid küll igasugused mõtted peast läbi. Lend oli mõnusalt ebamugav, aga nüüdseks olen juba eelmisest aastast tuttavas Keenia linnas Nyahururus, kus on plaanis laagris olla 17‘nda Veebruarini. Kui siin peaks ka juhtumisi midagi lahedat juhtuma siis kirjutan teile jälle, seniks aga külma närvi (lisaks külmale ilmale) ja jääge meiega. Ärge mind unustage, sest mina ei unusta teid kunagi! a võibolla unustan kah..

Lisaks panen siia mõned pildid eelmisest aastast..