Friday 29 January 2016

Pole see mingi eriline jutt

Pime vetelpäästja ja tumm raadiotöötaja. 

Lihtsalt väike mõte.

Mis vahepeal tehtud on? Millegipärast oleks nagu palju jooksnud. Lõpuks olen ilusti ära kohanenud. Aklimatiseerumine (harjumine mäestikuga) võttis aega veidi üle kahe nädala. Nüüd enam õhupuudust ei ole, treenin nagu eestis. Elan 2350m kõrgusel, enamus trenne käin pisut kõrgemalgi ära. 
Veidi üle nädala on mul abiks olnud treeningpartner, kohalik inimene. Nimi on Ben, 800m ajaks 1.48, mis on päris okei. Ta näeks välja nagu Teenage Ninja Turtle, kui tal oleks see mask ees. Oma vanuseks ütles 22, aga tegelikult on 25-27, vähemalt sõber Mukunga väitis nii. Keenialased kipuvad vahest luiskama oma vanuse kohta, lootes saada Euroopasse või kuhu iganes heaolu ühiskonda võistlema. Mina teda kuskile kaasa ei plaani võtta, kasutan tema abi siin, ja püüan talle ka kasulik olla. Jänksil on üks väga hea omadus, mida paljudel kohalikel pole, see on täpsus. Alustame treeninguid täpselt kell 9:00. 
Kahjuks pole Ben aga hetkel väga heas vormis ja raskemate trennide ajal jooksen ma tal lihtsalt eest ära. Minu egole on see muidugi hea, aga samas rasketel hetkedel oleks tore kui keegi kõrval push’iks. Kolmapäeval jooksis poiss esimest korda trennis üle 20km. Mis esmapilgul veider, aga samas tundub, et on tegemist kiiruse pealt jooksva poisiga, kuigiiii ka jooksuharjutuste ajal kiirendusi tehes lipsasin temalt eest ära, mis on minu egole veel suurem pauk, kuna tegemist ju siiski minu mõistes peaaegu sprinteriga. Pikk lugu lühidalt, kuna vilets minek treeningpartneril ei tundu normaalne siis otsustasin välja uurida milles viga. Kolmapäeval käisime doktori juures vereproovi tegemas. Oi, see oli kõige veidram kabinet üldse. Ja haha, vereproov võeti süstlaga arterist, eelnevalt küünarvarrele kummikindaga skutt. Hemoglobiini tase oli üllatavalt hea, 167g/L. Aga muret tekitas suur valgete vereliblede osakaal, mis viitab ilmselt mingile hiljutisele haigusele. Ühesõnaga veri midagi väga hullu ei näidanud ja me võime rahuliku südamega edasi treenida. Võimalik et tal on lihtsalt kehv vorm, kas siis alatreenitusest, või ületreenimisest. Homme teeme 40min tempojooksu, vaatan, kas jääb elama. 

Vereproov Keenia moodi
Vasakult: Ben, Allar, Mukunga, Tiidrek
Vereproovi tulemused, Ben 25

Üldiselt on Keenia lahe, ja üllatab iga päev. Inimesed ei muretse ja on rõõmsad, see teeb endalgi olemise mõnusaks. Lihtne on olla positiivsel lainel. 

Vallalise noormehena märkan enda ümber palju kenasid vastasoost isendeid. Üks päev kohtingult bussiga koju kulgedes sõitsime mootorratturile otsa, see oli eriti veider. Nimelt sõitis meile ka vastu buss (matatu, mikrobuss), ning hetkel, kui meie bussid olid ühel joonel, otsustas vahelt läbi pressida kartmatu motomees. Paar sekundit plekimõlkimise häält, seejärel minut pausi ja sõit jätkus. Motikamehel tundus suht suva olevat, sest teda see väike intsident ilmselt ei häirinud, kuna jätkas sõitu, ei pannud külge maha ega midagi. Bussijuht pistis korra pea aknast välja, veendus, et midagi hullu ei juhtunud ja andis jälle minna. Rahvas bussis oli ka rõõmus, sest neile tegi see palju nalja, mina olin vist ainuke kes hämmingus oli. Aga noh, selline see Keenia liiklus on. Täis üllatusi. 

Taevas oma ilu näitamas
Beebi kastis
Õllekorkidest mänguauto
Lõunasöök näeb välja tavaliselt selline

Või siis selline.

Pisut alla kolme nädala on jäänud, tuleb elu nautida. 






2 comments:

  1. Lounasöök on väga tervsliku ja isuäratava väljanägemisega!
    Edu...

    ReplyDelete
  2. Lounasöök on väga tervsliku ja isuäratava väljanägemisega!
    Edu...

    ReplyDelete