Kuues kord Keenias!

Mikud, Mannid, Jukud, Tõnnid ja muud karvajalad. Siledad jalad ka. Kirjutan teile oma järjekordsest Keenia laagrist, järjekorranumbriga kuues. Vao kuues, ei ole, tegelt ka? Vastab tõele. Ausaltöeldes ei ole ma mujal treeninglaagris käinudki, va. lastelaagrid. Ja kui nüüd päris tõtt rääkida siis ma ei näe erilist põhjust ka, sest siin on kõik vajalik olemas. Tähtsaim ilmselt keskmäestiku õhk, mis on teadupärast hõredam ja soodustab punaste vereliblede paljunemist. Elame ja treenime ju 2350m kõrgusel. Aklimatiseerumine nõuab pisut aega ja harjumist, aga kui see on seljatatud, algab tõsine töö, aina eesmärkide poole pürgides. Miks mitte treenida kohas, kust on sirgunud paljud maailma parimad jooksjad. 

Reis oli nagu tavaks saanud- väsitav! Seekord algasid lennureisid Helsingist, kuhu reisisime laevaga. Sealt edasi lendasin üksi Londonisse, teised tulid järgmise lennuga. Mingiaeg kohtusime lennujaamas ja läksime koos Nairobi lennule. Lend oli öine, mis tähendas seda, et noh, võiks ju magada. Minu istekoht soosis seda. Lennuki istmed olid jaotatud 2-4-2, ehk siis äärtes olid kaks istet ja keskel neli. Allar istus keskmise rea servas. Teises ääres istus India ärimees Abdul-Jabdaar, kes jäi õnneks istudes magama, kasutasin kiiresti juhust ja hõivasin korraga ülejäänud kolm istet. Hea soe pikutada. Uni oli ka hea, hetkeni, kuni stjuuardess mulle tagumikuga näkku sadas, oli selge märk, et tuleb ärgata ja särada. Ma ei säranud. Alguses olin pisut ärevuses, sest ega iga päev ei ärka selle peale ülesse, et keegi sulle oma ahtriga näkku lendab. Vedas, et sellele järgneva joogikäruga veel nägu veriseks ei sõidetud. See selleks, vähemalt jõudsime ilusti kohale. Õnneks olid kohvrid ka kohal, va. Jekaterinal, ehk siis maakeeli “Katjal”, kelle kohver ära kaotati. Eile sai ta selle läbi õnne siiski tagasi. 

Mis veel selle kuue päevaga juhtunud/nähtud? Hmm, näiteks nägin ühte naist, kellel olid nii suured hambad, et kui suu kinni oli, olid hambad ikka pikalt-piikalt väljas. Mõtlesin, et päris hea mugav võib olla süüa sellistega. Mõelge näiteks kui suure ampsu õuna saab hammustada.. Elektriga on ka see laager mingi kühvel. Kipub ära minema õhtuti. Mõnikord kauem, teinekord vähem. No power, no shower. Või siis Aaaafrika keeles “No bowwwa, no shauwwa.” Vihm on samuti tihe külaline olnud, võin julgelt öelda, et iga õhtu kell 19.30 sabistab. See on mõnesmõttes tore, sest teed ei tolma järgmine päev nii pööraselt. Sokid rõõmustavad, sest üldiselt määrduvad nad ühe trenniga ilusti pruuniks. Olgu, ma ei soki enam. 

Selle blogipostituse olen sunnitud pühendama Kristi Kartusele, kuna ta on üks vähestest inimsestest, kes mind aeg-ajalt kirjutama sunnib. Kirjutan kunagi veel, kui leian midagi mis võib Teid huvitada.. Seniks külma närvi ja jääge meiega :)

 käisin maailma serval istumas

 keegi oli lapsi teinud

 ahvi nähti

 next level is... u

 Lellu sai ka sõbra endale :D

 meie inimesed selles laagris, mina olen ka

Fännid on olemas

Midagi neile, kes siin lehel aeg-ajalt vaatamast käivad, et kas on midagi uut.
Neljapäeval (09.02) olin võistlustules Tartus, Bigbank kuldliigal. Jooksin 1500m. Jooks oli Big'ile kohaselt üsna rahvusvaheline. Ukrainlased, lätlased ja eestlased. Stardis oli 15 karvajalga, kõik tahtisd joosta kiiresti, kaasaarvatud mina. Uskusime treener Harry'ga, et kui kõik läheb plaanipäraselt olen võimeline jooksma 3.50'ne ligi. Olin üsna motiveeritud ja valmis võistlustulle astuma.
Start käis! Takerdusin lätlase taha, kelle järel jooksin ühe ringi. Kuna ei kuulnud peaaegu ühtegi ringiaega siis jooksin üsna tunde järgi. Teadsin et pean hoidma 4-5 positsiooni, et joosta soovitud aeg, kuna Raunol (Laumets) oli "jänesena"(tempotegijana) palutud joosta 2.29-2.30 (kilomeeter). Lätlasest möödudes püüdsin kannul püsida oma Eesti sõpradel Koljal (Nikolai Vedehin) ja Romanil (Fostil), kuna ukrainlased olid läinud Raunoga oma teed.
Tempo hakkas meil langema 4'ndal ringil, kui Koljal raskeks läks, mis oli ilmselt tingitud vahetult enne võistlust põetud haigusest. Roman möödus Koljast, mina jäin veel natukeseks tema kannule, kuni tundsin et tempo hakkas ka minule pisut liiga aeglaseks muutuma. Esimene 800m oli u. 2.00- 2.01. Möödusin samuti Koljast. Edasi pidin ise oma tempotegija olema, kuna Roman oli juba üsna kaugel. Proovisin joosta nii ökonoomselt kui sain, kuna kartsin pisut haamrit ja kellegi käest lõpusirgel sisse saamist. Õnneks tagant kedagi ründamas ei olnud ja kahjuks ka eest kedagi võtta ei olnud, kuna vahed olid veninud pikaks. Lõpusirgel oli veel jõudu kiirendamiseks mis jäi pisut kripeldama. Oleks võinud selle jõu ennem ära kasutada.
Lõpptulemus 3.55.93 ja neljas koht.
Kas olen rahul? Pigem mitte, kuna oleks saanud taktikaliselt paremini joosta. Samas sisetingimustes pole ma varem kiiremini jooksnud. Teinekord loodan paremini joosta.
Hullult meeldis mulle see, et võistlus oli Tartus, kuna ei olnud vaja kaugele sõita, ning mis veel olulisem, FÄNNID! Päris suur osa rahvast kursusest oli vaatamas ja kaasa elamas, mis oli üli vinge, pluss muud sõpad. Loodan et teile pettumust ei valmistanud.. Igastahes, tänks neile, kes vaatamas käisid, see aitab päris palju.
Järgmine võistlus on Tartus järgneval nädalavahetusel, Eesti MV. Tulge ergutage, kui on mahti!

Tulemused: http://www.kuldliiga.ee/?id=41

Start

 Sõbrad

Kiidan kursust.

Asi ei ole kasin

Kellaseier on kiire, ta on juba päris mitu tiiru teinud sellest asjast saati kui ma viimati kirjutasin. Laager on olnud massiv. Asju on tehtud. Põnevat on juhtund. Allarit olla trenniski nähtud. Et noh, pöörfi hetkel. Treeningud on siiani väga head olnud. Lubab sees joosta küll ma arvan :)

Laagri lõpuni on juba vähem kui nädal aega. See on pisut kurb, sest siin on väga tore. Samas toidust on veits kopp ees. Ugaali (maisijahust puder, mis on Keenia rahuvustoit) ei lähe enam kohe üldse peale. Aga ma ei vingu ja pressin lihtsalt tuimalt sisse selle. 

Tagasisõit peaks üsna valutu olema, sest kõik ööd on hotellis. Jääb ära ka 6h bussisõit pealinna. Otsustasin lennuki (Keenia siselend) kasuks, kuna pilet oli hea hinnaga, maksan u. 20€ rohkem kui läheks bussiga. Tundub arukas, sest bussiga on ikka jube, närvirakud kaovad, pluss lennuk on mega kiire. Saab normilt puhata. 

Vahepeal tühistati meie tagasilend ära, mis oleks pidanud olema- Nairobi-Amman-Amsterdam. Saime asemele veel spetsima variandi. Nairobist otse Amsterdami, kus veedan ühe öö, järgmisel hommikul kell 9.40 lendan Tallinna. Ja jäängi sinna. Võistulsed ootavad mind ja mina neid. Tahaks hästi tublisti joosta. Inimesed võite tulla pöialt hoidma 28 ja 29 Jaanuar Lasnamäe kergejõustikuhalli. 

Ninast hakkas verd jooksma. Enam ei jookse (ninast verd). aa Kaur. Ma ei viitsi sinu tuppa tulla ja öelda, et ma tegin eile õhtul line runner'is selle reksi esimese korraga ära. Ei taha küll uhkustada aga noh, 1112p :D okei okei. 

Vahepeal tasuks mainida veel seda, et kasvatan vuntsi. Plaanis oli midagi väga perversset. Kuna asi on üsna algeline (kasvab veel halvasti), siis on vaatepilt üsna koomiline. Õnneks pole kaugelt näha, vurr on üsna hele. Annan endast parima, eriti ei usu, et eestisse sellisega tulen..

Mis siis veel tehtud on? Käisime see pühapäev jälle basseini ääres lebos. Ostsin laste pileti. Asi käis nii, et lihtsalt huvipärast küsisin et palju teil siin see laste pilet maksab. Pravva võttis kohe lastepiletid välja ja andis ühe neist mulle. Mõtlesin et what the hell,  ja ostsin ära. Olime esimesed külastajad, sest jõudsime üsna vara, pidime üle värava isegi ronima, kuna värav oli lihtsalt kinni. Vahepeal saime onu käest pahandada ka, sest me hüppasime hüppelaualt neljakesi. Aga noh tore oli. Seekord niipalju kõhukaid ja seljakaid ei näinud kui eelmine pühapäev, tegime ise nalja. Saime päris palju vingeid pilte. Tagasi linna saime kohaliku härraga, kes viis parasjagu taarat sealt minema. Istusime seal õllekastide otsas, aga jõudsime sihtpunkti. Autokastis sõites roojas linnuke mulle otsaette. Didn't see that coming.. Peaks õnnelik inimene olema nüüd vist. 

Mis veel uudist? Õed Luiged tegid mingi ülivinged patsid endale ja siis lendasid (kolmapäeval) põhjamaale. Nad on nii lõbusad. Laagris oli tore olla. Liina ja Leila, kui te seda loete teen ma ilmselt juba kerekaid :D Saan üksi hakkama küll.. Ma olen suur mees juba. okei okei. aitab. 

Ma arvan et nüüd on õige hetk lihtsalt pilte lisada. Sest ei oskagi midagi eriti kirjutada. Lugesin korra läbi ja sain ise ka aru, et suht segane jutt, aga, ma ise olen ka segane aeg-ajalt, et noh, võib.

ma rõõmus (pilt: Mati Lohu)

nii sõidetakse basseini juurde

 Kaur katsub vett, jalad olid nii pikad et ei mahtunud kaadrisse :/

 kvaliteet puhkepäev, pommitati basseini. 

 nii sõitsime hiljem linna, õllekasti otsas

 nii pidid olümpiavõitjad järelpidustustel väidetavalt piima jooma, ärge küsige miks

õed läksid ära, Liina istus alguses roolitaha ja siis alles õigele poole

 tegi Mo Farah'iga ka pilti. Kaur on väga suur mees ja vihane ka

 aafrika elu.. 

 põgeneb oma lapsukeste eest

 solid (pilt: Mati Lohu)

 jooksjad Keenias, ennem kui õed koitsa läksid (pilt. Mati Lohu)

 õed, vennad (pilt: Mati Lohu)

 metsad on siin loodis (pilt: Mati Lohu)

Ahvid ja klahvid

Aeg kaob rõõmud jäävad. Esimese asjana peaks mainima, et ma olen üsna laisk blogija olnud, või siis ei ole lihtsalt aega olnud.. Teine variant on mingilmääral tõene, kuna seljataga on üsna väsitav nädal. Olen olnud reaalselt nagu väike laps, maganud peale igat söögikorda, et trenniks värske olla.
Rasked/kiired trennid olid üle päeva, ning kogunes ka rekordiline nädala kilometraaž, 160km, minukohta üli hea. Tundub, et pidasin vastu.. Samas hulk raskeid treeninguid on veel ees.
Staadionil olen kohanud mitu korda oma ühte suurimat iidolit Mo Farah'i, mega spets.. Kutt paugutas 200'seid 25 sekundiga, mingi 10-15 korda, ning peale seda tõmbas veel kümme 200m mäkkejooksu peale.. Seda trenni nähes pole ime, et ta maailma parim jooksja on. Paar korda olen trehvanud ka 800m maailmarekordimeest David Rudishat. Lisaks nendele ässadele on meie camp'ist läbi käinud mitmed maailma parimad jooksad, kuna juhuslikult elas siin meiega u. 5 päeva üks mänedžer (Gerard Van De Veen), keda võib lugeda üheks maailma õnnelikumaks, kuna talle kuuluvad maailma koorekihi maratonorid. Sealhulgas ka maailmarekordiomanik ja maailmameister, ning terve hunniks muid väga häid jooksjaid. Üldiselt võib öelda, et Iten (küla kus elame) on konkreetselt täis euroopa ja muude maailmajagude sportlasi.  Nii harrastajaid kui ka tippsportlaseid, olümpiahooaeg siiski..  

Kuna kõiki ilmselt see spordijutt niiväga ei köida, siis peaks ka sotsiaalsest elust midagi rääkima. Üldiselt on meil siin lõbus. Kuigi suur osa aega kulub puhkuseks oleme siin nii mõndagi korraldanud. Enamus seiklusi toimuvad pühapäeviti, sest siis on meil kõigil enamasti pool puhkepäev, kui teeme ainult ühe treeningu. Vahepeal mainiks seda, et meiega ühinesid Tiidreku naine ja poeg (Jakob), ning nende sõbrad Mati ja Brad. Jakob on kohalike laste seas üli populaarne, sest valgeid beebisid siin väga nähtud ei ole. See selleks..
Eelmine pühapäev mõtlesime Tiidekuga, et võiks veits jooksurütmist välja astuda,  ning laenutasime kohalike sasside käest kolmeks tunniks motikad. Võtsime õed Luiged ka peale, ning asusime külaelu avastama. Üldiselt oli väga tore, aga minu motika esimene rehv läks tühjaks/katki, õnneks oli trip lõpusirgel. Sebisime pumba ja lasime kohalikel kuttidel higistada, hiljem antsime raha ja ütlesime tänksjou. Sõitsime tagasi kodukanti. Andsime motikad üle ja ütlesime et rehviga on mingi värk, õnneks juurde ei pidanud plekkima. Ilmselt oli sassil sellega juba varem ka probleeme olnud, kuna rehv tundus  juba varem parandatud olevat. Nädala sees on elu rahulik olnud, vahepeal pettusime lõunasöögis, kui meie põhiroaks olid ainult oad. Suht halb variant peale rasket lõigutrenni. Õnneks on seda juhtunud vaid kahel korral. Leppisime kokku, et kui tuleb kolmas kord siis tuleb pererahvaga seda arutada. Üldiselt kui toit on vilets siis kompenseerime seda siinsete pannkookidega mis on tehtud maisijahust (tsapati), mida käime söömas lähedal asuvas kohvikus. Meega on neid üli hea paugutada. Hind ka haleodav 15€ senti tükk.

Ma pliksidega, taga üks kutt ka pildistas "salaja", kilomeetri kaugusele oli klõpsu kuulda vist..

läbi tule ja vee

hetk kui avastasin et rehv on tühi..

N workin

igapäevased fännid meie värava taga

lammas

Kristi

Eilsest ka siis pisut (eile oli ju jälle pühapäev). Hommikul tiksusin Kauri ja Kaupoga 12km ringi. Trenni jooksul tekkis idee, et võiks midagi toredat teha. Kuna peale lõunat oli vaba aega siis tundus hea plaan olevat minna ujuma. Möödaminnes käisime korra läbi Lornah Kiplagatile kuuluvast treeningbaasist ja uurisime, kas on võimalik basseini äärde lebosse minna (ainuke bassein siin külas). Onu ütles et ei või, sest seal on kõik sportlasi täis ja ainult elanikud võivad minna. Olime kurvad, Kaur purskas lausa nutma ja jalgu trampima. Lohutasime teda Kaupoga ja lubasime ta Eldoretti viia, sest seal on ka bassein. Jooksime koju, venitasime, pesime, sõime. Rääkisime pliksidele ka, et võiks minna. Mainides, et seal saab ka jäätist osta olid tüdrukud silmapilkselt nõus. Et noh. Sõime selle lõunasöögi ära ja läksimegi. Sõit kestis u. 50 minutit ja kohal olimegi. Päris mõnus oli vahelduseks hingata.  Kuna tegemist oli hüppelauaga varustatud basseiniga, siis sai nähtud suurepäraseid kõhukaid ja seljakaid kohalike jõmmide esitluses. Meelelahutus oli tasemel. Passisime seal u. 2 tundi, siis mõtlesime, et oh, võiks ju koju minna, aga ennem peab kindlasti toidupoest läbi minema. Tagasisõit oli sellessuhtes lahe, et pidime pisut hääletama, kuna see superkoht asus pisut linnast väljas, ning ennem viis meid sinna sama minibuss mis meid linna tõi. Õnnestus saada viiepeale üks motikas ja üks auto. Kaur ja Kaupo arvasid et nemad valivad motika, seega mina ja tüdrukud läksime autoga. Kauplesime ja saime odavalt. Poes olid kõige popimad tuunikala ja küpsised. Peale poeskäiku jalutasime bussijaama ja kimasime tagasi kodupoole. Kodus toimusid ettevalmistused grillimiseks. Tiidrek oli eelneval päeval ostnud liha ja teinud marinaadi. Külas käisid ka Kaks Uus-Meremaa triatloni kutti (üks oli väidetavalt maailmameister) ja üks Briti maratoonor, kes ei ole veel maratoni jooksnud, aga loodab esimese korraga OM normi ära joosta. Tore õhtu oli. Liha oli spets ja saime ka friikaid kõrvale, ubadele ja hernestele vahelduseks päris mõnus. Üldiselt võib eluga rahul olla. Laager on siiani üsna edukas olnud, eks näha ole, kas eestisse tulles ka hea olen :) 

Panen kirjaoskamatutele veel mõned pildid. 

sõit algas, lauldi sepapoisse kaanonis

inimesed naudivad, mina ka nautisin

tüdrukud tahtsid täiega jäätist saada

pakub rahvale

Luige Liina tegi nalja

kolme peaga mootorrattur

oujeeeaaaa, küpsis kotis!

now that's how they transport a bicycle

põhilugu kuulame Kaupoga mingi 20 korda päevas, ülispets video ka!

Tagasi Keenias!

  Kuna lubasin suure suuga kõigile, et hakkan jälle regulaarselt blogima, siis võtsin ennast just praegu kokku, ohverdades hea seltskonna ja mõnusa mängu scrabble, mida siin viimastel päevadel palju pelatud on.. Üritan siis oma viienda Keenia laagri esimese nädala kokku võtta.
Reis algas minujaoks 19. detsembril, kui sõitsin Peipsist (maakodust) linnakoju (Tartu), päeva ülessandeks oli pakkida kohvrid ja osta vajalikud süsteemid, mida laagris vaja läheb/läks. Tegin ka ühe mõnusa 10 km-se krossi mida oli suht mõnus kerida, kuna tunne oli super, võibolla sellest, et oli korralik pingelaangus, kadusid muud eestiga seotud kohustused ja sai mõelda ainult antud hetkel olulise peale. Samal päeval sõitsin ka juba rongiga Tallinna, kuna see tundus üsna mõistlik otsus olevat, sest rongis on hea mugav laiutada. Pealinna kõige jubedamas kohas, baltijaamas võttis mind vastu onupoeg Oscar, suur tänu sulle ;) Temapool sõime siis paagid täis ja hakkasime lapsepõlve videoid vaatama. Päris tore oli meenutada, kuna selle kutiga oleme lapsepõlvest saati palju koos aega veetnud, ja lollusi teinud. Hommikul kell pool viis ärkasin juba ülesse, käisin kiirelt pesus ja Oscar viis mu lennujaama (veelkord tänks), kus mind ees ootas Tiidrek, kes oli mõni minut enne mind jõudnud. Temaga reisisime seekord kahekesti. Aega passida ei olnud, läksime tegime selle Check-in'i ära. Selgus, et meil olid mõlemal ülekilod, mul 4kg Tiidrekul mingi 3kg vist, ei jäänud muud üle kui tuli hakata suurest kohvrist, väiksesse, ehk siis käsipagasisse asju ümber tõstma. Kaks kilo jäi ikka üle, aga selle peale õnneks tore lennujaama tädi ei pahandanud ja vitsa ka ei andnud. Järgmine hetk paluti kaalule tõsta käsipagasi, millepeale tõmbusid meil mõlemal näod üsna hapuks, sest käsipagas tohib kaaluda vaid 8kg, mul oli väike 17kg-ne poiss, Tiidrekul pisut vähem raske. Pagas oli raske kuna siia laagrisse on vaja palju asju kaasa tuua, mida on treeningutel vaja sealhulgas spordijoogid jne, lisaks tõin siin juba laagris olevatele Luigetibukestele ja Kaurile spordijooke ja nö. jõulukinke, millega esmalt arvestanud ei olnud. Lennujaama "tädile" ütlesime vabanduseks, et meil on rasked läpakad ja võtame need välja. Ta ei uskunud, aga seekord pigistas ta juba mõlemad silmad kinni, millele järgnes meiepoolt juba väga korralik pingelangus/rahulolu. Läbisime turvakontrolli ja lendasime Amsterdami. Seal passisime kaks tundi, ja sõitsime juba edasi Ammanisse (asub Jordaanias). Jordaaniasse maandudes tundsin, et olen ajast tagasi lennanud, otseselt mindagi hullu ei märganud, kuna oli pime, aga ehitised, sealhulgas lennujaam oli üsna niru, kuigi lennufirma millega lendasime (Royal Jordanian) oli väga spets (lennukid uued ja korralikud, igalühel oma telekas jne). Ammanis oli vaja oodata samuti mõned tunnid, misjärel väljus lend Nairobi (Keenia pealinn). Lend kestis sarnaselt Amsterdam - Ammani otsale 5h, lennuki mudel sama Airbus a319, kui ei eksi. Lennu vältel kordagi silma kinni ei pannud, kuna oli isu vaadata ära mõned uuemad filmid ja seriaalid, mida minu eesoleva istme sees olev teler pakkus. Lend oli üldiselt tore, kui välja jätta, et stjuardes ja mingi rastakutt wc's suitsu tegid, mispeale lennuki tagumine ots(kus ka meie istusime) üsna ärevaks muutus, kuna lennukis ei ole lubatud suitsu teha ja iga selline nö. kärsakas paneb esmalt mõtlema halvima peale, et näiteks lennukiga midagi juhtunud vms. Nairobi maandusime kell 3 öösel. Tegime viisad ja passisime niisama, kuna ei tahtnud päris pimedas seda teekonda ette võtta, Aafrika siiski ohtlik. Kella viie paiku võtsime takso ja sõitsime bussijaama, kus istusime minibussi ja alustasime kuue tunnist teekonda kohta kus hetkel viibime. Ütleks et see bussisõit oli nõmedam kui need kolm lendu kokku, kuna teed olid kehvad ja autojuhis kahtlesime pidevalt. Üritasin küll magama jääda, aga ärevaid manöövreid oli selleks liialt palju, mistõttu väga uneaega ei saanud. Kell üks jõudsime sihtpunkti kus hetkel rõõmsalt treenime. Neljapäeval alustasin treeningutega, seekord proovisin kohe jooksma hakata, et võita aklimatiseerumise arvelt, kuid see ikka nõuab omajagu aega. Esimese tugevama treeningu tegin täna, kui kütsin tempokat. Tunne on hea ja motiveeritus laes. Sats on hea ja trennid mõnusad. Tüdrukud (Leila ja Liina) hoiavad töös, kuna ei taha kehvem olla kui nemad, koos teeme kereharjutusi, kus nemad on bossid ja kamandavad. Aga see on hea, äkki saan veel tugevaks niimoodi. Vabandan et esimese blogimisega niivõrd palju hoogu pidin võtma, elu tegelikult üsana kiire, ning onu Allari jutupliiats ei olnud kaua töös olnud, alguses kuidagi veider, nagu ikka.
Võtke vanalt aastalt siis viimast!

Lisan ühe video, sellest mis öösel kell neli Keenia lennujaamas toimus, kui aega parjaks tegime.

Mõni pilt ka :)

Olin moodne ja plankisin 

 Käisin õdede jooksu pildistamas, kusjuures vingelt panid nad!

 Kohalik pravvva võttis ka jooksust osa..

Kohalik suslik, spiderman taustal..

 Meie ülispets sats! Ise tegin pilti.

Teiste Keenias olijate blogid:

• http://luiged.blogspot.com/
• http://tiidrek.blogspot.com/

oli laupäev 27.08

tänaks siinkoha peal Keio Kitse, lõbusa päeva eest. nägu on naermisest valus :D
külastage meid jälle

Esimene elupäästmine..

Täna ei olnud just maailma parim rannailm. Vesi küll soojapoolsem(24C), aga ilm kole ja tuuline. Inimesi oli rannas väga vähe, ja otsest ohtu kellegis ei märganud aga ometi juhtus midagi mida ette ei näinud..
Kuna G4S on üsna sportlastesõbralik ettevõte, siis on lubatud teha tööajast üks treening, töö ju ka nõuab kehaliselt võimekamat inimest. Ühesõnaga olin otsustanud täna ujuda kuna käisin hommikul massašis ja arvasin et lihastele oleks hea puhata.. Kui olin meie rannamajakese suhtes peaaegu kaugeimas punktis märkasin kaldal natuke veidras olekus neidu. Justkui hoiaks veepeal tasakaalu(selili), samas aga kohides ja nägu vette lastes. See pole just tavaline uppuja asend, aga kahtlane tundus siiski.. Mitch nagu ma olen otsustasin minna lähedalt uurima, selgus et tüdruk(19a.) oli väga-väga purjus, õnneks veel kontaktivõimeline. Kutsusin lähedaloleva kaastöötaja endajuurde ja me tõmbasime tüdruku kaldale. Palju mässamist, sest tüdruk tahtis vette tagasi minna ja tegi kõva lärmi, aga lõpuks saime ta kaldale. Pisut eemal seisis üks vanem naisterahvas, kellel palusime kiirabi kutsuda, mis tuli kuidagi ebatavatult aeglaselt 10-15 minutit, ilma sireeni ja vilkuriteta, ei tea kas ei võetud seda siis piisavalt tõsiselt, aga hea et üldse tulid. Edasine oli juba kiirabi teha.. Nüüd on selline tunne, et oleks vaja koguaeg rannas olla, et midagi kahe silma vahele ei jääks, sest kunagi ei tea kes kus abi võib vajada. Õnneks aitas vetelpäästja nö. instinkt, olla õigel ajal õiges kohas. Õnnetus juhtus 20.20 kui mõtted on juba kodu ja söögi peal, ehk siis kõige halvemal ajal, sest töö ju lõppeb 21.00. Õnnelik õnnetus siis seekord.. Tunne on hea, et sain kellegile uue elu kinkida. Kui oleks läinud vastupidi siis oleks väga halb, sest vastutab ikkagi rannavalvur. Sain siis ka pisut vastutust tunda, loodan et see niipea ei kordu..
Sõbrad kui joote, siis ärge ujuge, sest iga teine tegevus on parem kui purjus peaga vette minek, heitke parem ketast vms..