Mikud, Mannid, Jukud, Tõnnid ja muud karvajalad. Siledad jalad ka. Kirjutan teile oma järjekordsest Keenia laagrist, järjekorranumbriga kuues. Vao kuues, ei ole, tegelt ka? Vastab tõele. Ausaltöeldes ei ole ma mujal treeninglaagris käinudki, va. lastelaagrid. Ja kui nüüd päris tõtt rääkida siis ma ei näe erilist põhjust ka, sest siin on kõik vajalik olemas. Tähtsaim ilmselt keskmäestiku õhk, mis on teadupärast hõredam ja soodustab punaste vereliblede paljunemist. Elame ja treenime ju 2350m kõrgusel. Aklimatiseerumine nõuab pisut aega ja harjumist, aga kui see on seljatatud, algab tõsine töö, aina eesmärkide poole pürgides. Miks mitte treenida kohas, kust on sirgunud paljud maailma parimad jooksjad.
Reis oli nagu tavaks saanud- väsitav! Seekord algasid lennureisid Helsingist, kuhu reisisime laevaga. Sealt edasi lendasin üksi Londonisse, teised tulid järgmise lennuga. Mingiaeg kohtusime lennujaamas ja läksime koos Nairobi lennule. Lend oli öine, mis tähendas seda, et noh, võiks ju magada. Minu istekoht soosis seda. Lennuki istmed olid jaotatud 2-4-2, ehk siis äärtes olid kaks istet ja keskel neli. Allar istus keskmise rea servas. Teises ääres istus India ärimees Abdul-Jabdaar, kes jäi õnneks istudes magama, kasutasin kiiresti juhust ja hõivasin korraga ülejäänud kolm istet. Hea soe pikutada. Uni oli ka hea, hetkeni, kuni stjuuardess mulle tagumikuga näkku sadas, oli selge märk, et tuleb ärgata ja särada. Ma ei säranud. Alguses olin pisut ärevuses, sest ega iga päev ei ärka selle peale ülesse, et keegi sulle oma ahtriga näkku lendab. Vedas, et sellele järgneva joogikäruga veel nägu veriseks ei sõidetud. See selleks, vähemalt jõudsime ilusti kohale. Õnneks olid kohvrid ka kohal, va. Jekaterinal, ehk siis maakeeli “Katjal”, kelle kohver ära kaotati. Eile sai ta selle läbi õnne siiski tagasi.
Mis veel selle kuue päevaga juhtunud/nähtud? Hmm, näiteks nägin ühte naist, kellel olid nii suured hambad, et kui suu kinni oli, olid hambad ikka pikalt-piikalt väljas. Mõtlesin, et päris hea mugav võib olla süüa sellistega. Mõelge näiteks kui suure ampsu õuna saab hammustada.. Elektriga on ka see laager mingi kühvel. Kipub ära minema õhtuti. Mõnikord kauem, teinekord vähem. No power, no shower. Või siis Aaaafrika keeles “No bowwwa, no shauwwa.” Vihm on samuti tihe külaline olnud, võin julgelt öelda, et iga õhtu kell 19.30 sabistab. See on mõnesmõttes tore, sest teed ei tolma järgmine päev nii pööraselt. Sokid rõõmustavad, sest üldiselt määrduvad nad ühe trenniga ilusti pruuniks. Olgu, ma ei soki enam.
Selle blogipostituse olen sunnitud pühendama Kristi Kartusele, kuna ta on üks vähestest inimsestest, kes mind aeg-ajalt kirjutama sunnib. Kirjutan kunagi veel, kui leian midagi mis võib Teid huvitada.. Seniks külma närvi ja jääge meiega :)
käisin maailma serval istumas
keegi oli lapsi teinud
ahvi nähti
next level is... u
Lellu sai ka sõbra endale :D
meie inimesed selles laagris, mina olen ka
No comments:
Post a Comment