video blog

Teeere, pole jälle midagi kirjutanud siia. Seekord ka ei kirjuta, vaid mõtlesin teha nö videoblogi, kus saate näha/kuulda minu tegemistest.  Enjoyyyy! 

Venemaal ema tervitamas : )

Keenias, Mo Farah'iga jooksmas.

1500m jooks Kaasanis (alates 5')

Keenia laagri ajal tehti raadio kahes eestlastest juttu.

Nautigem!

Mitä kuuluu?

Tere jah!
Ma Siin SOOOMES!

Mõtlesin, et kirjutaks siis teile midagi. Sõber Kenny (Kivikas) juba ütles, et keegi olevat kuskil kommentaariumis kurtnud, et miks see Lamp üldse ei kirjuta, mis on temast saanud? Tõsi pole ammu mahti olnud. Hetkel istun taaskord Helsingi lennujaamas, reisin tagasi võistluselt Joensuust.

Kuidas see kõik algas? Reedel istusin bussi ja sõitsin Tallinna, onupoeg Oscar hostis mind mõnusalt, vaatasin õhtul telekast jalkat, Eesti võitis, jeee. Nii, ärkasin hommikul kell 4.15 ja sõitsin taksoga piritalt lennujaama, väravas lennukit oodates kohtusin nende samade Trinidadi jalgpalluritega, selgus, et nad tulid minuga sama lennuga Helsingisse, peale kõige õnnestus mul istuda nende peatreeneri kõrval. Ei olnud küll kõige väiksem poiss see treener, aga ära me mahtusime.

Helsingisse jõudes kaua oodata ei tulnud, sest varsti läks ka lennuk Joensuuse. Kui Eesti ja Soome vaheline lend koosnes ainult õhku tõusmisest ja maandumisest, siis Joensuuse oli vaja ka pisut lennata. Lennujaama tulid mulle võistluse korraldajad vastu ja sõitsime ööbimispaika, mis asus 10min kaugusel ja mille nimeks oli Elli Hotel, mis paiknes juhtumisi Joensuun Arenast üle tee. Sellessuhtes oli väga mugav. Kuna jõudsin kohale 8.30 hommikul (laupäeval), siis otsustasin, et teen kiire hommikusöögi ja seejärel lähen magama, kuna öösel jäi justkui pool und magamata. Kuna elasin hotellis üksi, kahe inimese toas, siis oli väga igav. Esimene päev (laupäev) möödus üsna kiiresti, kuna esimese poole magasin lihtsalt maha, õhtupoole väike võistluseelne soojendus, siis teine päev venis ikka väga kaua. Pühapäev nägi välja siis: 8.30 äratus, sööma, arvutist kaks filmi, sööma, arvutist film, paar seriaali, pabistamine, seriaal jne. Kolm tundi enne võistlust märkasin aknast, et korralikud vihmapilved raiuvad kohale, selgus, et kaasas oli ka äike, kusjuures võistlus juba käis, siis mõtlesin, et äkki lükkub miskit selletõttu edasi, aga ilmselt mitte. Äike vaibus varsti ja oli vaja pakkida kokku kott võistlusteks. Startlistiga olin juba tutvunud, teadsin, et seal mingit passimist pole, kuna oli mitmeid nimekaid jooksjaid Austraaliast, Venemaalt ning Soome oma staar Sandells, kelle jaoks ilmselt see sats oli kokku kutsutud, kuna kutt tahtis joosta Moskva MM normi, 3.37.00 (kui ma nüüd ei eksi). Kohal oli ka jänks, Austraaliast, kelle kohustus oli joosta ringe 57-58 sekundiga, mis on 3.34-3.37 tempo. Mõistagi minujaoks pisut liig. Soendus tehtud, naelad jalas, oli aeg paugutada. Vihm oli raugenud, suuremat tuult ei olnud, temperatuur 20C, kellaaeg 18.45. Ninaeest käisid läbi YLE2 kaameramehed ja vahetult peale seda käis ka pauk. Sain üsna hea stardi, oleksin saanud minna täitsa grupi ette, aga otsustasin, et hoian ennast tagasi. Kiiremad mehed moodustasid kohe oma grupi, mina olin paari meetrise vahega nende järel. Vahe grupiga suurenes peale jänese maha tulekut, kes jooksis 800m, seega ülejäänud 700m tegin ise tööd, üritasin tempot hoida, viimasele ringile minnes vaatasin tabloolt aega ja uskusin, et suudan alla 3.45'e joosta (3.45.00 on U23 EM norm), kui sama tempot suudan hoida, paraku olid viimased 150m pisut rasked ja jalad olid üsna piima täis. Lõpetades nägin, et võiduaeg oli 3.38.27 (Cameron Page), lootsin, et ka minu aeg võiks olla normi vääriline, varsti sain teada, et nii see kahjuks ei olnud, aga siiski 3.46.89, minu uus isiklik rekord. Kusjuures lõpusirgel lähenesin jõudsalt ühele jooksjale ja hiljem selgus, et see oli hetkel Soome parim jooksja Niclas Sandells, kes jooksis eelmine suvi 3.36.88, seekord piirdus aga 3.45.35'ga. Sellele mehele oleks tahtnud küll kanda näidata, aga seekord ei olnud see mulle veel jõukohane. Samas, tulemusega võib rahule jääda, kuigi sisemas lootsin ikka normi alistada, aga nagu treener Harry ütleb siis Step by step! Järgmine jooks loodetavasti jälle üks trepiaste ülesse poole. Tänan kõiki kes pöialt hoidsid ja mind aidanud on sellel ülesmäge mineval teel.

Minu vaheajad:
300m:    43sek
700m:    1:44
1100m:  2:44
1500m: 3:46:89 (SB;PB)

Mainimist vääriks ka see, et sain endale ühe uue sponsori, suur AITÄH Fixus.

Oli päris huvitav üle pika aja midagi kirjutada, loodan, et järgmist postitust ei pea enam pool aastat ootama. Reisimine on nii igav, et see lausa sunnib mind kirjutama, kui on midagi mida öelda. Pilte ei ole, kirjaoskamatud pean vabandama teie ees.
Olge mõnusad jou!

Keenias jälle spordin ma, olen spordimees.

Üllatus, üllatus! Olen otsapidi tagasi, juba tuttavaks saanud Keenias. 

Tegelikult olen juba ammu, aga laisk uss oli minu sees ja ei olnud varem mahti kirjutada. Täna on pühapäev ja tegin hommikul ainult ühe trenni, siis jääb palju vaba aega. Kuna niisama passimine on patt, siis mõtlesin, et mida nüüd siis teha. Kaks varianti, kas õppida või blogida. Muidugi blogida! Sest ma tean, et on inimesi, kes on põnevil.  Laagris õppimine on üks raskemaid tegevusi maailmapalli peal, alati tekib mingi muu ja VÄGA huvitav tegur, mis lõpuks õppimisest väga kaugele viib. Nüüd siis täpsemalt kõigest..
Kõik tundub esmapilgul tavaline ja miski justkui ei üllataks enam. Kuid siiski..

Alustagem siis sealt, kus on algus. 12.12.12 maagiline kuupäev oli maagiline, olles ööläbi õppinud ja pakkinud kordamööda, ning mõned tunnid und nautinud, tuli hommikul kella 10.15’ks eksamile minna. Isa viis mind sinna ära, laadisime auto kohvreid täis, ja üsnapea olin keset eksamikeskonda. Kuna pea oli paks, ei tulnud seal eksamil midagi väga hiilgavat peaajust välja... Koolimajast lahkudes nägin, et isa oli parasjagu saabunud, autosse istudes nägin oma seekordset reisikaaslast, Lily’t. Ta oli rõõmus. Algas sõit Riiga, GPS näitas meie sihtkohta jõudmiseks 1000 aastat ja me arvasime, et äkki ei jõuagi. Ja lätimaal selgus ka tõsiasi, et pole vist halvema liikluskorraldusega linna kui Riia. Kui eestis sõidad rohelise tule alt läbi, siis eespool olevad valgusfoorid süttivad samuti roheliseks, Riias aga vastupidi. Sõidad 10-20m ja näed kuidas roheline tuli punaseks muutub.. Oodates valgusfoori taga liigub kellaseier nagu pöörane. Lõpuks muutusid meie harjad ka juba punaseks, kuid õnneks saime linnast siiski läbi ja jõudsime lennujaama. Polnud kunagi Riiast reisi alustanud, seal on väljaminevad lennud teisel korrusel, muidugi vaatasime allpool kõik võimalikud kohad üle. Ja kuna oli ka üsna kiire siis see eriti enesekindlust ei lisanud. Lõpuks leidsime õige koha ülesse, värav oli ka tühi, sest enamus reisijaid olid juba lennukis, kiire turvakontroll ja olime meiegi lennukis. Kiired kõned tähtsatele inimestele ja reis võis alata. Riia - Istanbul. 

Türgis väga aega passida ei olnud, liikusime kohe õigesse kohta et saada uue lennuki peale. Kõik oli peaaegu okei, kuid lennukisse jõudes selgus, et keegi oli ebaviisakas olnud ja meie pagasi koha hõivanud. See oli halb uudis, sest meie kofffffffrid viidi kuskile minema. Arvasin, et paigutatakse kuskile lähedusse, aga hiljem selgus, et siiski pandi sinna, kui olid kõik suured kotid ja asjad. Ehk siis nägime enda käsipagasit alles sihtpunktis, Nairobis, lindil. Lootsime näha ka oma suuri “pahasidpoisse” kohvreid, aga neid seal ei olnud. Meel muutus kurvaks. Selgus, et Türkisss eirveivs oli tervele lennukile nahka teinud ja nende kohvrid maha jätnud. Väga ebaviisakas. Euroopa parim lennufirma või asi.. Väidetavalt oli süsteemi mingi viga sisse tulnud ja meie lennuga sõitsid kaasa eelmise päeva pagasid. Me olime Lily’ga kurvad, aga me ei nutnud, läksime hoopis ja täitsime paberid, et saaks ehk oma kraami sihtkohta saata. Lubadused olid vägevad, kohvreid me aga ei näinud. Aa, seal paberitäitmse järjekorras seisime mingi kaks ja pool tundi, hea rahulik. 

Kuna olime Keenia pealinna jõudnud väga vara hommikul, ning pagasi paberite täitmisega läks kaua aega, siis oli väsimuse level põhjas. Kell pool kaheksa hommikul saime sealt lõpuks liikuma. Taksoga bussijaama, seal oma vähesedki asjad peale, kiired karastusjoogid ligi ja algas reisi kõige nõmedam osa. Bussireis mis kestis 6h. Kuna siin aaaaafrikamaal need teed kiita ei ole, siis seal tagaistmel oli päris hea põrgata. Unemati juhtus samuti samas bussis olema, tegime uned. Pool neli õhtul jõudsime lõpuks jooksjate paradiisi, kus meid ootasid juba kaks rosinat ees, Lily õed Liina ja Leila. Tundus, et neil oli hea meel. Meil oli ka. Väsinud olime ka. Sõime kiiresti midagi, ning siis maandusime oma vooditesse, kus põõnasime õhtusöögini.. Sõime jälle midagi ja siis uuesti magama. 

Hommikust algas peale meie laager. Tegime Lilyga kerge kolme tunnise jalutuskäigu metsas, nägime madu ussi ka. Kuna käsipagasis oli ainult üks paar treeningriideid siis oli kõva igatsus oma suure kofffffri järele. Sellega läks õnneks, sest paar päeva pärast meie saabumist oli oodata veel sõpru, nimelt Kauri ja Andit. Kuna nemadki tulid sama lennuga ja neilegi tehti nahka siis olid noormehed nii abivalmid ja otsisid lennujaamast ülesse meie kohvrid ja toimetasid need siia. Oli ääretult hea meel, kurvaks tegi aga katkine ratas minu kohvril. Aga noh, 3/4 on veel terved. Poiste enda kohvritest siis niipalju, et Kauri nunnuke saadeti mingi nädal hiljem siia. Andi vaeseke on siiani ilma. Ta on üsna löödud, aga samas see on täitsa arusaadav. 

Seekord oli laagrisse sisse elamine ladusam kui eelnevatel aastatel. Ilmselt siis parema kehalise vormi pärast. Esimesed päevad võtsime siiski rahulikult. Olen palju trenne koos Lily’ga teinud. Et igav ei oleks siis teeme tihti nalja ka. Näiteks ükskord.. Jooksime siin ühest pikast tõusust keset küla ülesse, meie ees liikus traktor, millel oli käru taga, ütlesin Lilyle, et võiks natuke vabamalt võtta ja traktori kärupeale seista (kärul oli all selline raam, kuhu meie mõlema jalad ilusti ära mahtusid) ja ülevaltpoolt kinni hoida. Mõeldud tehtud, sõitsime mingi 100m. Seda juhtus nägema Rudisha treener Brother Colm O’Connell , kes parasjagu Rudisha uhke tsiiiibiga mööda sõitis. Lasi törtsu signaali ja viskas pöidla püsti, muhe naeratus näol. Lahe vanapapi on ta. Ükskord lasi mind üle tee, siis oli minu kord talle ülessepoole suunatud pöialt näidata. 

Vahepeal olid meil jõulud. Tegime loosipakid, poisid tegid kingid tüdrukutele ja vastupidi. Paljud ehk teist on seda “Jõuluvideot” juba näinud, kuuldavasti oli see isegi Delfi spordilehel. Video siis sellest, kuidas meie, Eesti jooksjad jõule tähistasime. Video tegi Kaur, kukkus üsna ilusti välja. Mina tegin kingi lunastamiseks oma happy dance’i. Samal ajal, kui teie hapukapsast ja verivorsti hammustasite, sõime meie kodust kaasa võetud piparkooke. Õhtul saime nagu ikka, riisi, ube, herneid ja salatit ning näpuotsaga loomaliha. Oli omamoodi tore, kuid jõulumeeleolu oli üsna nullis. Oli suur igatsus koduste jõulude järgi, kuna enamustel olid need juba teised jõulud kodust eemal, Kauril vist isegi kolmandad. Hirmus. 

Trennid sujuvad senimaani ilusti.. Ilmataat on siis viimaselajal vingerpussi teinud ja saadab meile tihti vihma. Hommikuti raiub üsna tihti pilv mööda maad ringi. Elame ju 2300m kõrgusel. Viimased päevad on väga palju sadanud, jooksurajad on libedad, staadion on pehme, joosta pole just kõige mõnusam, aga selline ongi elu, tõusud ja mõõnad. Kuuldavasti pidi ilm nüüd siiski ilusaks minema. Homme saab maailm 2012 otsa ja algab uus ja huvitav 2013. Meil veel erilisi plaane ei ole ja ilmselt ei tule ka. Siin, Keenias on kõigil suva, kas tuleb uus aasta, või mitte. Vähemalt on selline mulje jäänud. Ps. köögis on kuulda nugade ja kahvlite kukkumist, on oodata vist külalisi.. 

Teie aga olge mõnusad. Jälle kirjutamiseni. UUT ja vana aastat ka kõigile hullult soovin. 

Ps. kirjavead ja asjad peavadki olema, sest mul ei ole aega kontrollida, nii kiire on. 

Videooo! (Jõulud)

Nüüd lisan tehtud pilte ka.

esimesel päeval kui me jalutasime

 kui palju on palju?

 mis sulle jõuluvana tõi? keegi sai auto

 niisama eluga riskimas

 igas lilleõies on peidus armastus, tuleb ainult üles leida

 meie muhe sats, jõuludel, piparkoogiga

 jõuluvana tõi

 hommikune elu, kui pilves ollakse

kui vähe on vähe?

 tegin leilale vingerpussi

 jäin vahele...

Eestikatel läks hästi

Palju õnne Eestile taasiseseisvumise aastapäevaks. On väga ilus vihmane ilm. Mõtlesin, et kirjutan üle väga pika aja midagi toredat.
Hmm, nädalavahetusel käisin Pealinnas Eesti meistrivõistlustel võistlemas. Tuleb tunnistada, et läks hästi. Jooksin seekord siis pikemaid distantse, kui tavaliselt. Laupäeval 3000m takistusjooksu ja eile 5000m. Oli väga tore joosta.
Laupäevases takistusjooksus sain ühe kogemusevõrra rikkamaks, et noh, kui nüüd otse välja öelda, siis jah, panin käna. Kõik käis üsna kiiresti, prantsatasin (õnneks) murule kõhuli. Asi sai alguse sellest, et Priit (Aus) koperdas enne takistust ja jooksis sinna kogu mõnuga otsa. Takistus kukkus mürinal ümber, Priit jäi sinna üsna õnnetult veel alla, aga jooksis visalt lõpuni ja teenis pronksi. Ise sain ka väikse paugu takistuselt säärde, õnneks midagi hullu ei ole. Jooks iseenesest kiire ei olnud, selline üsna nauditav, lõpus viimasel ringil tegin otsustava spurdi ja võitsin kulla Sergei ja Priidu ees. Olin väga õnnelik, kuigi kartsin pisut Sergeile iseloomulikku head nö. last kick'i. Tabasin viimast veetakistust väga hästi ja tuligi see kõige kirkam metall ära.. Aeg oli kehvake, 9.17,77. Eestikate värk, joostakse medali mitte ajapeale.

Sky is the limit

mijauu

Eilne 5000m oli üsna korralik kannatamine, kuna kutid (Taivo Püi ja Viljar Vallimäe) nalja ei mõistnud ja panid kohe korraliku tempo peale. Enne jooksu lootsin pigem rahulikumat jooksu, kuna jalad olid veel eelmisest päevast pisut valusad. Aga ei. Ei saa nii lihtsalt midagi, esimene kilomeeter jooksime 2.47, peas käisid pidevalt küsimused, et kui kaua ma sellise tempoga joosta suudan. Nii ma siis kannatasin Taivo ja Viljari järel. Lahe oli ka see, et rahvas elas kaasa, pidevalt oli kuulda innustavaid hõikeid sõprade ja tuttavate poolt. Hiljem selgus, et mõni oli oma hääle ära karjunud.. Äge.
Viimasel ringil olles mõistsin, et on aeg varjust välja astuda, ning liigutasin oma jalgu nii kiiresti kui võimalik. Viimane 200m oli väidetavalt 29 sekundit, arvestades seda, et 4800m oli seljataga siis päris hästi. Võitsin jooksu ära ja olin rõõmus. Sain telesse ka, vanaema ja vanaisa nägid mind jooksmas ja intervjud andmas, ütlesid, et oli äge näha. Enn Sellik ka kiitis, see oli tore.  Ajaks sain 14.17,26 mis pidi hea aeg olema, kuna jooksin 5k esimest korda, siis ei oska eriti kaasa rääkida. Panen mõned pildid ka, mis ma leidnud olen.

veider nägu, aga selline ma olen, vist (5k lõpp)

Jooksmiseni, olge mõnusad!

Tudengite MM krossijooksus.

Eile (14.04) võistlesin Poolas Lodz'is krossijooksus. Ilm oli enne starti üsna nadi, pisut tibutas (vihma) ja oli külm tuul, õnneks jooksu alguseks kõik muutus, päike tuli välja ja hakkas kohe soojem. Hiljem nägin linnas mingi suvalise maja seinal et väljas oli 12C. Sai lühikese dressiga mõnusalt joosta. Rada oli ametlikult 10,5km pikk, gps'ga mõõtes sain u. 10,1km. Ringi pikkuseks öeldi 1750m, mina sain mõõtes 1680m. Ei tea kui täpselt gps'iga (Garmin'i kell) sain, sest oli palju järske kurve, ning järske astanguid, kus oli vaja võistluse ajal samuti hoogu maha võtta. Jooksurajaks oli täiesti tavaline pargi muru, mis oli selline pigem kuiv, kui märg. Leidus mõningaid maamiine, millest mina õnneks märki külge ei saanud. Ühte junni nägin reaalselt iga ring, aga samas mõeldes, et ega nii hull ka tegelikult ei ole. Olid ka mõningad asfaldi ületus kohad, mis olid kaetud kellegi kodust toodud vaipadega. Lisaks igal ringil üle saja meetri pikkune üsna järsk tõus. Seda mäge pidin kuus korda kütma, kuna just niipalju ringe oli vaja joosta. Kusjuures just sellel tõusul möödusin enamikest konkurentidest. Tundub, et Keenias joostud mägedest oli kõvasti kasu..

Jooks oli üsna kõrgetasemeline, seda näitasid ka ajad. Panen siia nüüd oma vaheajad ja positsioonid.

1.  4:40/54
2. 9:46/48
3. 15:00/47
4. 20:16/43
5. 25:35/38
6. 30:44/37

Seega kokkuvõtteks 37 koht ja aeg 30:44, mis pole krossijooksu kohta üldse paha. Kaotus võitjale 1.33. Lõpetas 70 jooksjat, ning päris mitu katkestas. Ise olen rahul ja rõõmus. Tahaks tulevikus maanteel ka 10km proovida. 

Üldiselt oli võistlus hästi korraldatud. Hotell oli hea, söögid samuti. Kuna tulin Eestist üksi, siis olin nö. ühemehe tiim, ehk ise enda delegatsioon, kuid samas ka võistleja. Käisin tehnilisel koosolekul jne. Samas suht huvitav kogemus. Tutvusin paljude uuete inimestega, nägin mõnda vana tuttavat ja veetsin lõbusalt aega. Sulandusin Šveitslaste ja sakslasega, oli tore. Hetkel istun Varssavi lennujaamas ja ootan lendu (15.00). 

Panen mõned jooksu pildid ka.. Elavas järjekorras.

esimene ring, grupp üsna koos..

 viimasele ringile minnes võtsin ohjad enda kätte, tegin tempot, Canada kutti kätte ei saanud, aga ühe musta venna küll..

 lõpusirgel

 selle Lõuna-Aafrika kutiga sain sama lõpuaja 

 oli väsitav

 sõin medali ära

video jooksust

Selline võistlus siis. Kirjutamiseni.

tagasi koju tulemas

Tuli tunne, et peas on palju segast infojuttu. panen kirjajaja loen üle.

istun hetkel Helsingis, länsisadamas, või mis iganes see pole või ei ole. ole. Juba 2 tundi olen siin olnud, sest jäin esimesest laevast maha, mis pidi kell 14 minema. veits nihkes variant on see. vahetas pileti ümber 17.30'sele.  laivi lendas ka ühistrantspordi hirm,  kõrval pingil on juba 5 minutit pomps lõbusalt istunud. lõhn on meeli(mitte)erutav. näääuding!

Eile olin Londonis sen suht arvestatav koht. kõigile see meeldib väga. Oli vana tuttav motell, kohe Heathrow lennuka kõrval. lennukid lendasid mitte üldse kõrgelt üle meie elukohamaja. 100m maxxx. iiirmutav oli. Kardsin, et saan lennukiga pähe. siiani mõtlen et kuidas sellised asjad lendavad, kuigi olen seal juba päris 100 korda sees istunud. nad ju ei liiguta tiibu. okei. Õhtul oli aega aega raisata, ning samas süüa ju võiks, võiks ju. Kuna võikud, mis olin kaasa teinud, olid otsas, või pigem sees, kõhtudes.. Oli vaja mäkki minna, sest see oli selline variant, kus on kaks ühes söök ja internett. motellist küsiti selle eest 4 naela, naelu meil ei olnud, kruvid olid ainult. need ka logisesid. teine variant oli hiinakas, aga kuna hiinasöööögikesi lubasime endale enne äratulekut nairooobberist, siis osutus valikuks esimene neist. Vanahea suuremäkki ligaburger. rõõmustas see ka, et kuna maksin sudent kaardiga, siis sain lisaks veel ühe burksi. winning!
aa jaa, aja veetsime ära. läksime motelli tagasi. magasime. Hommikul kell 5.21 oli mul äratus. sain ühe minuti rohkem magada, kui oleks 5.20 äratus olnud. puhkasin välja. aga samas täna olen juba päris palju välja elanud. läksin kell 6 motelli transpordiga lennarisse sisse. autojuht küsis, et kas ma olen loccckko, et nii hilja lähen. aga ütlesin et i got this! ja nii oligi. inimesi oli hommikul lennujaamas rohkem kui praegu helsingi sadamas. sain kiiresti check in'i ära teha aga turvakontrollis oli mega järjekas. õnneks seal ka üle 15 min ei läinud. oli aeg, õige aeg, minna väravasse. see oli 12min kõndimise kaugusel/läheduses. Seal oli aega passida ka pisut. rõõmsalt läksin lennukisse kell 7.30. Istusin igavate inimeste vahel. lend oli igav. finnair eriti ei meeldi mulle. igav ja kitsas. kannatasin ära. igav. pragu on ka igav.

Ounõõu, laeva väravad avati. tundub et oli hoopis mingi vale asi. Ootan veel, aga samas kirjutada ei ole, lugeda on ainult.
lähen laeva. varsti

kaunis olemas

siin olen kaval

see lugu küll siiani hea. just kuulasin ja kohe kuulan veel. 

vabandust, et nii LAMP postitus siin on. 

Ma kirjutasin

 Hellõu

Üle poole laagrist on seljataga. Aeg on kiire, seda näitab juba ka see, et kolmapäeval saan juba päris suureks inimeseks. Või noh, kas nüüd just suureks, aga vanemaks ikka. 28. Märtsil saan 21 aastaseks. Tulge kõik siis ilusti siia minu sünnipäevale! ; )

Mida uut ja huvitavat? Midagi väga hullu pole juhtunud/tehtud. Üsna rutiine laager: trennid, söögid, magamised. Samas tunne on seekord väga hea, taastun tugevatest treeningutest kiiremini kui varem. Kui tavaliselt olen rasketest trennidest tagasi tulnud üsna “tühjana,” siis seekord on tuju alati hea. Vana hea tõde: kui vorm on hea, siis on trenn ka mõnus.. 

Valgetest on hetkel Itenis näha, valdavalt Sakslasi (mingid nooremad pliksid ja kutid, pluss mõned niisama matkajad), Belglasi (keda täna nägin staadionil esimest korda) ja Rootslasi. Kui tavaliselt valged tervitavad üksteist, siis seekord on kõik üsna egoboostid ja krimpsutavad nägu. Ainult üks saksa tüdruk teeb vahest lehva-lehva kui näeb.

Mõni trenn on päris huvitav olnud.. Üks laupäev jooksin näiteks 25km mäest alla, ehk siis orgu, kuna meie elame siin mäe otsas(2350m). Muidu oli väga tore küll, aga noh, kuna mäest alla jooksmisel töötavad pisut teised lihased kui muidu, siis läks mingi hetk raskeks. Joosta oli muidugi võimalik üpris kiiresti. Keskmiseks tempoks tuli 4:14, kuigi algus oli väga rahulik. Huvitav (või siis pigem loogiline) oli ka see, et mida enam merepinnale lähemale jõudsin seda palavamaks läks, pluss loodus muutus totaalselt. Lõpuks oli üsna kõrb. Lootsin ahve ka näha, aga kahjuks olid nad seekord peidus. Lõpetades ja autole hääletades läks ka spetsilt, sest sain kohe esimese auto rajalt maha. Alguses sõitis küll mööda, siis jäi aga seisma ja pistis pea aknast välja ja karjus: “Can u squeeeeeze?” Karjusin vastu, et: “Helll yeaaah I can!” Ja saingi tagasi mäe otsa. Onkel kes mu peale võttis, arvas et temperatuur väljas oli ligi 40C. Mul oli tagasi sõites vasak käsi aknast väljast, hiljem oli käsi punane. Ahjaa, istusime kolmekesi ees, sest taga oli kõik sütt täis. Tegu oli mingi söe ärikaga. Kui käsi aknast väljas oli siis tundus ruumi rohkem olevat. Fkn smart!

Järgmine laupäev oli selline pisut lühem 18km ots, siis juhtus selline asi, et üks väike poiss (u. 3a) viskas mind kiviga jalga, kui mööda jooksin. Keerasime Tiidrekuga ümber ja jooksime poisile järgi, kuni jõudsime ta koduni, kus trepil istus poisi ema, kes sai olukorrast kiiresti aru ja ütles: “Don’t worry I beat him!” Ja asi oligi lahendatud. Ega ma tegelikult haiget ei saanud, aga põhimõtte asi rohkem. Ükskord õhtust rahuliku otsa kulgedes (8,5km), avanes ka üks selline vaatepilt, kus üks härra kahele tüdrukule (u. 13-14a) teeääres vitsa andis. Asi käis nii, et ühe käega hoidis kahte pliksi kinni, teisega murdis puuküljest oksa ja hakkas nüpeldama. Palju õpilasi oli ümberringi, kes uudistas. Seal oli härra autole (mis seisis keset teed) miskit vedelat ollust kapoti peale visatud. Keenias käib õigusemõistmine pisut teistmoodi.. 

Selle laagri üks suurimaid eeliseid eelmistega võrreldes on hommikusöök. Olime väga nutikad ja võtsime eestist pudru materjali kaasa. Iga hommik puder podiseb ja me kõik oleme väga rahul. Ülejäänud söök, mis pererahvas meile teeb on juba boonusena. Üldiselt pannkoogid, mis jäävad siis nendeks hetkedeks, kui kõht tühjeneb. Peale trenne ja õhtuti juhtub nii tavaliselt.   

Üks asi mille võiks veel ära märkida on see, et kui ma 10’s aprill koju jõuan, siis juba 12‘ndal sõidan uuesti ära. Et siis ühe päva olen eestis. Seekord sõidan Poola ja võistlustele. Võistlusteks siis krossijooksu universiaad, ehk võistlen üle maailma erinevate ülikoolide õpilastega. Joosta tuleb 12km, mida pisut pelgan, aga noh, eks ma annan ikka endast parima, ei usu et midagi sisse jätan. Tagasi tulen õunariigist 15‘ndal aprillil ja siis ilmselt jäängi eestisse, sest koolis on ka vaja olla vahest. Seal on tohutult teha, midagi olen üritanud siin ka teha, aga no treeninglaager ja õppimine, need asjad ei käi üldse kokku. Võimatu on õppida. Kursakaaslastele ka midagi.. Nägin musta Rivarit siin ükspäev. Täpselt samasugune nägi välja, aga hoopis teist värvi.

Muidu olen lihtsamatel päevadel niisama ka palju ringi kulgenud ja kohalikega suhelnud. Nendega saab tihti nalja. Eile ehk siis puhkepäeval käisin tüdrukutega (Luiged ja Katja) Eldoretis (linnas), poodlesime pisut (kannatasin ära õnneks) ja siis läksime basseini juurde lebosse. Vahel on vaja seda ka teha. Sest siin külalistemajas võib täitsa hulluks minna. Ja üleüldse aafrika on ju huvitav, võibolla võiks isegi rohkem ringi liikuda, kuigi on käidud ka, aga usun, et siin on veel palju mida näha ja imestada. Ahjaa, linna minnes oli selline huvitav olukord, kus kaheksakohalisse bussi pressiti 11 inimest, siis ma panin korra majja ja ütlesin, et me ei ole nõus täis hinda maksma. Alguses öeldi küll NO-NO-NO. Aga siis tuli reisisaatjale valus küsimus minu poolt: “How many seats do u see in this bus?” Vastus: “Eight.” Ja siis järgmine valus küsimus: “How many passengers do u see in this bus?” Vastust ei tulnud. Ma: “Point made, thank u!!!!” Ja oligi asi lahendatud. Ise olin päev otsa rahul. Siiani tegelikult. Naljakas oli ka see, et pagassis istus ka kaks venda, see oli suht toores, kudrutasid seal. Linnast tagasi tulles mõtlesime, et säästaks seekord ka raha ja valisime pisut suurema bussi, 11 kohalise. Kujutan ette, et Ema sina oleks seal suht korralikult röökinud. Sa ei ütleks mulle kunagi vist enam, et ma kihutan (kuigi ma ju tegelikult ei sõida kiiresti). Suht palju kahtlaseid manöövreid ja kiire sõit. Pisut hirmutav oli. Sellesse bussi pressiti 21 inimest. Taga oli täitsa okei istuda, sest sinna me mingi lisavendi ei lubanud. See et bussidesse nii palju inimesi pressitakse on ilmselt mingi pühapäeva teema, sest siis pole politseinukid teeääres, kes “kontrolliks.” Miks jutumärkides? Siin on selline armas korruptsioon, et politsei lihtsalt peatab autosid ja võtab neilt (autojuhtidelt) raha, kuna on väga vähe autosid, mis vastaks tehnilistele nõuetele.  

Tänasega on laagri lõpuni jäänud täpselt kaks nädalat. Käival nädalal on veel raskemad treeningud, järgmine nädal on juba rohkem selline vormistamise küsimus. Siiani olen laagriga väga rahul! Kui juba eelmine laager oli hea, siis see on lausa väga hea. Vääägaaa heaaa!

Neljapäevast jääme siia juba kolmekesi, sest Luiged lendavad tagasi põhjamaale, neil on plaanis varsti maratoni jooksma minna. Liina tundub üsna heas vormis olevat, olen temaga mõne trenni koos teinud. Loodan, et jookseb ikka selle Olümpia normi ära. 

Liiga pikk jutt tuli. Mulle aitab, Teile ka. Pilte!

kindlalt kõige suurem kass, mida Keenias näinud olen 

 kohustuslikud hüppepildid Luikedega

 üks laps oli üsna hõivatud põhja vajumisega

 Leilal jalg valutas, oli kätte jõundud minu võimalus näidata maailmale kui hull vend ma olen. okei ilmselge liialdus...

 õppisin, taustaks mingi suvaline näss :D

 sõbrunesime

 ja lõpetuseks üks puudega mees

Tsaukimauki