Tagasi Keenias!

  Kuna lubasin suure suuga kõigile, et hakkan jälle regulaarselt blogima, siis võtsin ennast just praegu kokku, ohverdades hea seltskonna ja mõnusa mängu scrabble, mida siin viimastel päevadel palju pelatud on.. Üritan siis oma viienda Keenia laagri esimese nädala kokku võtta.
Reis algas minujaoks 19. detsembril, kui sõitsin Peipsist (maakodust) linnakoju (Tartu), päeva ülessandeks oli pakkida kohvrid ja osta vajalikud süsteemid, mida laagris vaja läheb/läks. Tegin ka ühe mõnusa 10 km-se krossi mida oli suht mõnus kerida, kuna tunne oli super, võibolla sellest, et oli korralik pingelaangus, kadusid muud eestiga seotud kohustused ja sai mõelda ainult antud hetkel olulise peale. Samal päeval sõitsin ka juba rongiga Tallinna, kuna see tundus üsna mõistlik otsus olevat, sest rongis on hea mugav laiutada. Pealinna kõige jubedamas kohas, baltijaamas võttis mind vastu onupoeg Oscar, suur tänu sulle ;) Temapool sõime siis paagid täis ja hakkasime lapsepõlve videoid vaatama. Päris tore oli meenutada, kuna selle kutiga oleme lapsepõlvest saati palju koos aega veetnud, ja lollusi teinud. Hommikul kell pool viis ärkasin juba ülesse, käisin kiirelt pesus ja Oscar viis mu lennujaama (veelkord tänks), kus mind ees ootas Tiidrek, kes oli mõni minut enne mind jõudnud. Temaga reisisime seekord kahekesti. Aega passida ei olnud, läksime tegime selle Check-in'i ära. Selgus, et meil olid mõlemal ülekilod, mul 4kg Tiidrekul mingi 3kg vist, ei jäänud muud üle kui tuli hakata suurest kohvrist, väiksesse, ehk siis käsipagasisse asju ümber tõstma. Kaks kilo jäi ikka üle, aga selle peale õnneks tore lennujaama tädi ei pahandanud ja vitsa ka ei andnud. Järgmine hetk paluti kaalule tõsta käsipagasi, millepeale tõmbusid meil mõlemal näod üsna hapuks, sest käsipagas tohib kaaluda vaid 8kg, mul oli väike 17kg-ne poiss, Tiidrekul pisut vähem raske. Pagas oli raske kuna siia laagrisse on vaja palju asju kaasa tuua, mida on treeningutel vaja sealhulgas spordijoogid jne, lisaks tõin siin juba laagris olevatele Luigetibukestele ja Kaurile spordijooke ja nö. jõulukinke, millega esmalt arvestanud ei olnud. Lennujaama "tädile" ütlesime vabanduseks, et meil on rasked läpakad ja võtame need välja. Ta ei uskunud, aga seekord pigistas ta juba mõlemad silmad kinni, millele järgnes meiepoolt juba väga korralik pingelangus/rahulolu. Läbisime turvakontrolli ja lendasime Amsterdami. Seal passisime kaks tundi, ja sõitsime juba edasi Ammanisse (asub Jordaanias). Jordaaniasse maandudes tundsin, et olen ajast tagasi lennanud, otseselt mindagi hullu ei märganud, kuna oli pime, aga ehitised, sealhulgas lennujaam oli üsna niru, kuigi lennufirma millega lendasime (Royal Jordanian) oli väga spets (lennukid uued ja korralikud, igalühel oma telekas jne). Ammanis oli vaja oodata samuti mõned tunnid, misjärel väljus lend Nairobi (Keenia pealinn). Lend kestis sarnaselt Amsterdam - Ammani otsale 5h, lennuki mudel sama Airbus a319, kui ei eksi. Lennu vältel kordagi silma kinni ei pannud, kuna oli isu vaadata ära mõned uuemad filmid ja seriaalid, mida minu eesoleva istme sees olev teler pakkus. Lend oli üldiselt tore, kui välja jätta, et stjuardes ja mingi rastakutt wc's suitsu tegid, mispeale lennuki tagumine ots(kus ka meie istusime) üsna ärevaks muutus, kuna lennukis ei ole lubatud suitsu teha ja iga selline nö. kärsakas paneb esmalt mõtlema halvima peale, et näiteks lennukiga midagi juhtunud vms. Nairobi maandusime kell 3 öösel. Tegime viisad ja passisime niisama, kuna ei tahtnud päris pimedas seda teekonda ette võtta, Aafrika siiski ohtlik. Kella viie paiku võtsime takso ja sõitsime bussijaama, kus istusime minibussi ja alustasime kuue tunnist teekonda kohta kus hetkel viibime. Ütleks et see bussisõit oli nõmedam kui need kolm lendu kokku, kuna teed olid kehvad ja autojuhis kahtlesime pidevalt. Üritasin küll magama jääda, aga ärevaid manöövreid oli selleks liialt palju, mistõttu väga uneaega ei saanud. Kell üks jõudsime sihtpunkti kus hetkel rõõmsalt treenime. Neljapäeval alustasin treeningutega, seekord proovisin kohe jooksma hakata, et võita aklimatiseerumise arvelt, kuid see ikka nõuab omajagu aega. Esimese tugevama treeningu tegin täna, kui kütsin tempokat. Tunne on hea ja motiveeritus laes. Sats on hea ja trennid mõnusad. Tüdrukud (Leila ja Liina) hoiavad töös, kuna ei taha kehvem olla kui nemad, koos teeme kereharjutusi, kus nemad on bossid ja kamandavad. Aga see on hea, äkki saan veel tugevaks niimoodi. Vabandan et esimese blogimisega niivõrd palju hoogu pidin võtma, elu tegelikult üsana kiire, ning onu Allari jutupliiats ei olnud kaua töös olnud, alguses kuidagi veider, nagu ikka.
Võtke vanalt aastalt siis viimast!

Lisan ühe video, sellest mis öösel kell neli Keenia lennujaamas toimus, kui aega parjaks tegime.

Mõni pilt ka :)

Olin moodne ja plankisin 

 Käisin õdede jooksu pildistamas, kusjuures vingelt panid nad!

 Kohalik pravvva võttis ka jooksust osa..

Kohalik suslik, spiderman taustal..

 Meie ülispets sats! Ise tegin pilti.

Teiste Keenias olijate blogid:

• http://luiged.blogspot.com/
• http://tiidrek.blogspot.com/

oli laupäev 27.08

tänaks siinkoha peal Keio Kitse, lõbusa päeva eest. nägu on naermisest valus :D
külastage meid jälle

Esimene elupäästmine..

Täna ei olnud just maailma parim rannailm. Vesi küll soojapoolsem(24C), aga ilm kole ja tuuline. Inimesi oli rannas väga vähe, ja otsest ohtu kellegis ei märganud aga ometi juhtus midagi mida ette ei näinud..
Kuna G4S on üsna sportlastesõbralik ettevõte, siis on lubatud teha tööajast üks treening, töö ju ka nõuab kehaliselt võimekamat inimest. Ühesõnaga olin otsustanud täna ujuda kuna käisin hommikul massašis ja arvasin et lihastele oleks hea puhata.. Kui olin meie rannamajakese suhtes peaaegu kaugeimas punktis märkasin kaldal natuke veidras olekus neidu. Justkui hoiaks veepeal tasakaalu(selili), samas aga kohides ja nägu vette lastes. See pole just tavaline uppuja asend, aga kahtlane tundus siiski.. Mitch nagu ma olen otsustasin minna lähedalt uurima, selgus et tüdruk(19a.) oli väga-väga purjus, õnneks veel kontaktivõimeline. Kutsusin lähedaloleva kaastöötaja endajuurde ja me tõmbasime tüdruku kaldale. Palju mässamist, sest tüdruk tahtis vette tagasi minna ja tegi kõva lärmi, aga lõpuks saime ta kaldale. Pisut eemal seisis üks vanem naisterahvas, kellel palusime kiirabi kutsuda, mis tuli kuidagi ebatavatult aeglaselt 10-15 minutit, ilma sireeni ja vilkuriteta, ei tea kas ei võetud seda siis piisavalt tõsiselt, aga hea et üldse tulid. Edasine oli juba kiirabi teha.. Nüüd on selline tunne, et oleks vaja koguaeg rannas olla, et midagi kahe silma vahele ei jääks, sest kunagi ei tea kes kus abi võib vajada. Õnneks aitas vetelpäästja nö. instinkt, olla õigel ajal õiges kohas. Õnnetus juhtus 20.20 kui mõtted on juba kodu ja söögi peal, ehk siis kõige halvemal ajal, sest töö ju lõppeb 21.00. Õnnelik õnnetus siis seekord.. Tunne on hea, et sain kellegile uue elu kinkida. Kui oleks läinud vastupidi siis oleks väga halb, sest vastutab ikkagi rannavalvur. Sain siis ka pisut vastutust tunda, loodan et see niipea ei kordu..
Sõbrad kui joote, siis ärge ujuge, sest iga teine tegevus on parem kui purjus peaga vette minek, heitke parem ketast vms..

Rannas on inimesi..

Kuna jooksust ei ole väga midagi kirjutada, siis mõtlesin et räägiks inimestele, mis ma seal rannas koguaeg teen. Töötan, juba kuu aega Tartus anne kanalis, vetelpäästjana. Töö on aus ja vastutusrikas. Palka ei saa palju, aga elab ära. MA EI OLE PIDANUD KEDAGI VEEL PÄÄSTMA, õnneks.(see on alati põhiküsimus, kui saadakse teada millega ma oma suve sisustan). Põhiprobleemideks on siiski suurele varbale või talla alla plaastri paigutamine ja viina/õllepudelitega tegelaste ära saatmine/korrale kutsumine. Käime tööl iga ilmaga, isegi siis kui sajab palju vihma ja puhub külm ja kole tuul. Tööpäev on 10h pikk(11-21.00), mille sees on võimalik teha trenni, üldiselt õhtupoole, või kui on halb ilm siis ka päeval. Halva ilmaga käime tööl, hea ilmaga teeme seal lisaks käimisele tööd ka. Seltskond on tore, praegu töötame neljakesi. Süsteem on selline, et üks on tornis(vaatab binokkliga vette ja randa), üks passib rattaga rannas, ülejäänud kaks on majas, arstivad kui vaja, söövad ja puhkavad. Üks vahetus on tund aega.
Kuna anne kanal asub annelinna kõrval/lähedal, siis on palju tegemist vene kodanikega, üldjuhul purjus osside ja tatoveeritud "kappidega." Mõned olukorrad olen lahendanud ka venekeeles, tunne on hea, kui olen hakkama saanud, sest ei tunne ennast venekeeles mitte üldse kindlalt.
Üldiselt on rannas tore passida. Teeme nalju ka, näiteks lasime raadiosaatjatest muusikat üksteisele, kuni eilseni, kui eedeni turvad meie ülemusele ära "kitusid" ja me pahandada saime. Paadiga on ka tore kimada. Keha pole hele, päikest ikka saab mõnikord. Ilusad tüdrukud käivad ka vahest rannas(oujeeea), ainult neid binokkliga ei vaata, vaid hoian ka ülejäänud  rannal silma peal, niiet tulge ujuma, rand on ohutu.
Olge kuumad!

Asendas mind, kui trenni tegin...

  Viimasel ajal pole just kõige paremini läinud.. Laupäeval olid nimelt väga hea sõbra matused.. Martin oli siis gümnaasiumis klassivend. Nii kurb kui see ka ei ole jäin ühest heast sõbrast ilma. Martini näol oli tegemist igati positiive ellusuhtumisega noormehest, kes oskas elu hinnata ja seda täiel rinnal nautida. Nüüd pean sellega leppima, et teda enam ei ole. Mälestan Teda ainult heade sõnadega. See õnnetus pani elu üle järele mõtlema, ning väärtustama sõpru ja sõprust. Elu teeb vahest selliseid keerdkäike..

  Spordi kohapealt niipalju, et põlv on ikka metsas omadega. Loodan et äkki leian lahenduse sellel nädalal, tuleb ilmselt väike süst teha. Praegu kannatab joosta u. 7km, siis hakkab valu tegema, jooksu olen siis kompenseerinud velo ja ujumisega. 

  Koolis on läinud seevastu hästi, mõned eksamid on endale üllatuseks hästi läinud.

käin koolis

Pole väga kaua midagi kirjutanud. Ega midagi väga olulist pole öelda ka. 9-ndal käisin Nõmme maanteejooksul, jäin teiseks napilt. Keio(Kits) võitis mind ühe sekundiga.
Eelmine nädal hakkas põlv "lambist" valutama ja valutab siiani, käisin arstil ja tegin/teen harjutusi, panen plaastrit aga ära see valu ei taha minna. Ei tea mis värk on. Joosta polegi eriti saanud, pigem kõike muud(jalgratas ja ujumine + harjutused).
Koolist siis niipalju, et kui tagasi tulin(laagrist), siis oli ikka mida teha, parandan, siiani on mida teha. Mõned näited: võrkpall 6 referaati, suusatamine 3 rederaati, käsipall 2 referaati ja sport ühiskond 1 rederaat. Lihtne arvutus ja kokku 12 referaati. Kusjuures käsipalli lektor rikkus mu eilse päeva kui tuli spordihoone koridoris vastu ja teatas, "öääöäoo sul on kaks referaati vaja teha, teemad on seinal." Didn't see that coming. Praeguseks on siis 5 referaati veel teha(suusk ja käsipall). Muude ainetega niipalju tööd ei ole. Loodan ilusti hakkama saada. Ootan väga ka põlve paranemist, ratas ja ujumine on igavad, tahaks ikka joosta.

Reaktsioon eile spordihoones, halba uudist kuuldes(käsipall).

Sünnipäevaks koju..

Laager on jõudnud lõpusirgele, käib rahulik asjade pakkimine. Viimased lollused ning viimased pinged. Koju veel väga minna ei tahaks, kuna ees ootab palju kohustusi, üldiselt kooliga seotud. Füsoloogia lektor juba saadab kirju, millal saab/tuleb kontrolltöid järgi teha. Jube. Eesti söögi järele on ka väike igatsus.  Loodetavasti saab torti :D

Niisiis, ees ootab kolm lennureisi ja üks laevasõit. Reisigraafik: Eldoret-Nairobi, Nairobi-London, London-Helsingi, ning sealt siis laevaga Tallinna. 

Laagri lõpuga kaob ilmselt ka minu "nii regulaarne" blogimine. Keda ikka huvitab, kui palju ma seal Eestis õppima/järelevastama pean.. Aga kui midagi huvitavamat juhtub, kirjutan ülesse. 

Ärge lollusi tehke!