Allar Lamp: Ahvid ja klahvid

Aeg kaob rõõmud jäävad. Esimese asjana peaks mainima, et ma olen üsna laisk blogija olnud, või siis ei ole lihtsalt aega olnud.. Teine variant on mingilmääral tõene, kuna seljataga on üsna väsitav nädal. Olen olnud reaalselt nagu väike laps, maganud peale igat söögikorda, et trenniks värske olla.
Rasked/kiired trennid olid üle päeva, ning kogunes ka rekordiline nädala kilometraaž, 160km, minukohta üli hea. Tundub, et pidasin vastu.. Samas hulk raskeid treeninguid on veel ees.
Staadionil olen kohanud mitu korda oma ühte suurimat iidolit Mo Farah'i, mega spets.. Kutt paugutas 200'seid 25 sekundiga, mingi 10-15 korda, ning peale seda tõmbas veel kümme 200m mäkkejooksu peale.. Seda trenni nähes pole ime, et ta maailma parim jooksja on. Paar korda olen trehvanud ka 800m maailmarekordimeest David Rudishat. Lisaks nendele ässadele on meie camp'ist läbi käinud mitmed maailma parimad jooksad, kuna juhuslikult elas siin meiega u. 5 päeva üks mänedžer (Gerard Van De Veen), keda võib lugeda üheks maailma õnnelikumaks, kuna talle kuuluvad maailma koorekihi maratonorid. Sealhulgas ka maailmarekordiomanik ja maailmameister, ning terve hunniks muid väga häid jooksjaid. Üldiselt võib öelda, et Iten (küla kus elame) on konkreetselt täis euroopa ja muude maailmajagude sportlasi. Nii harrastajaid kui ka tippsportlaseid, olümpiahooaeg siiski..

Kuna kõiki ilmselt see spordijutt niiväga ei köida, siis peaks ka sotsiaalsest elust midagi rääkima. Üldiselt on meil siin lõbus. Kuigi suur osa aega kulub puhkuseks oleme siin nii mõndagi korraldanud. Enamus seiklusi toimuvad pühapäeviti, sest siis on meil kõigil enamasti pool puhkepäev, kui teeme ainult ühe treeningu. Vahepeal mainiks seda, et meiega ühinesid Tiidreku naine ja poeg (Jakob), ning nende sõbrad Mati ja Brad. Jakob on kohalike laste seas üli populaarne, sest valgeid beebisid siin väga nähtud ei ole. See selleks..
Eelmine pühapäev mõtlesime Tiidekuga, et võiks veits jooksurütmist välja astuda, ning laenutasime kohalike sasside käest kolmeks tunniks motikad. Võtsime õed Luiged ka peale, ning asusime külaelu avastama. Üldiselt oli väga tore, aga minu motika esimene rehv läks tühjaks/katki, õnneks oli trip lõpusirgel. Sebisime pumba ja lasime kohalikel kuttidel higistada, hiljem antsime raha ja ütlesime tänksjou. Sõitsime tagasi kodukanti. Andsime motikad üle ja ütlesime et rehviga on mingi värk, õnneks juurde ei pidanud plekkima. Ilmselt oli sassil sellega juba varem ka probleeme olnud, kuna rehv tundus juba varem parandatud olevat. Nädala sees on elu rahulik olnud, vahepeal pettusime lõunasöögis, kui meie põhiroaks olid ainult oad. Suht halb variant peale rasket lõigutrenni. Õnneks on seda juhtunud vaid kahel korral. Leppisime kokku, et kui tuleb kolmas kord siis tuleb pererahvaga seda arutada. Üldiselt kui toit on vilets siis kompenseerime seda siinsete pannkookidega mis on tehtud maisijahust (tsapati), mida käime söömas lähedal asuvas kohvikus. Meega on neid üli hea paugutada. Hind ka haleodav 15€ senti tükk.

Ma pliksidega, taga üks kutt ka pildistas "salaja", kilomeetri kaugusele oli klõpsu kuulda vist..

läbi tule ja vee

hetk kui avastasin et rehv on tühi..

N workin

igapäevased fännid meie värava taga

lammas

Kristi

Eilsest ka siis pisut (eile oli ju jälle pühapäev). Hommikul tiksusin Kauri ja Kaupoga 12km ringi. Trenni jooksul tekkis idee, et võiks midagi toredat teha. Kuna peale lõunat oli vaba aega siis tundus hea plaan olevat minna ujuma. Möödaminnes käisime korra läbi Lornah Kiplagatile kuuluvast treeningbaasist ja uurisime, kas on võimalik basseini äärde lebosse minna (ainuke bassein siin külas). Onu ütles et ei või, sest seal on kõik sportlasi täis ja ainult elanikud võivad minna. Olime kurvad, Kaur purskas lausa nutma ja jalgu trampima. Lohutasime teda Kaupoga ja lubasime ta Eldoretti viia, sest seal on ka bassein. Jooksime koju, venitasime, pesime, sõime. Rääkisime pliksidele ka, et võiks minna. Mainides, et seal saab ka jäätist osta olid tüdrukud silmapilkselt nõus. Et noh. Sõime selle lõunasöögi ära ja läksimegi. Sõit kestis u. 50 minutit ja kohal olimegi. Päris mõnus oli vahelduseks hingata. Kuna tegemist oli hüppelauaga varustatud basseiniga, siis sai nähtud suurepäraseid kõhukaid ja seljakaid kohalike jõmmide esitluses. Meelelahutus oli tasemel. Passisime seal u. 2 tundi, siis mõtlesime, et oh, võiks ju koju minna, aga ennem peab kindlasti toidupoest läbi minema. Tagasisõit oli sellessuhtes lahe, et pidime pisut hääletama, kuna see superkoht asus pisut linnast väljas, ning ennem viis meid sinna sama minibuss mis meid linna tõi. Õnnestus saada viiepeale üks motikas ja üks auto. Kaur ja Kaupo arvasid et nemad valivad motika, seega mina ja tüdrukud läksime autoga. Kauplesime ja saime odavalt. Poes olid kõige popimad tuunikala ja küpsised. Peale poeskäiku jalutasime bussijaama ja kimasime tagasi kodupoole. Kodus toimusid ettevalmistused grillimiseks. Tiidrek oli eelneval päeval ostnud liha ja teinud marinaadi. Külas käisid ka Kaks Uus-Meremaa triatloni kutti (üks oli väidetavalt maailmameister) ja üks Briti maratoonor, kes ei ole veel maratoni jooksnud, aga loodab esimese korraga OM normi ära joosta. Tore õhtu oli. Liha oli spets ja saime ka friikaid kõrvale, ubadele ja hernestele vahelduseks päris mõnus. Üldiselt võib eluga rahul olla. Laager on siiani üsna edukas olnud, eks näha ole, kas eestisse tulles ka hea olen :)

Panen kirjaoskamatutele veel mõned pildid.

sõit algas, lauldi sepapoisse kaanonis