Pole see mingi eriline jutt

Pime vetelpäästja ja tumm raadiotöötaja. 

Lihtsalt väike mõte.

Mis vahepeal tehtud on? Millegipärast oleks nagu palju jooksnud. Lõpuks olen ilusti ära kohanenud. Aklimatiseerumine (harjumine mäestikuga) võttis aega veidi üle kahe nädala. Nüüd enam õhupuudust ei ole, treenin nagu eestis. Elan 2350m kõrgusel, enamus trenne käin pisut kõrgemalgi ära. 

Veidi üle nädala on mul abiks olnud treeningpartner, kohalik inimene. Nimi on Ben, 800m ajaks 1.48, mis on päris okei. Ta näeks välja nagu Teenage Ninja Turtle, kui tal oleks see mask ees. Oma vanuseks ütles 22, aga tegelikult on 25-27, vähemalt sõber Mukunga väitis nii. Keenialased kipuvad vahest luiskama oma vanuse kohta, lootes saada Euroopasse või kuhu iganes heaolu ühiskonda võistlema. Mina teda kuskile kaasa ei plaani võtta, kasutan tema abi siin, ja püüan talle ka kasulik olla. Jänksil on üks väga hea omadus, mida paljudel kohalikel pole, see on täpsus. Alustame treeninguid täpselt kell 9:00. 

Kahjuks pole Ben aga hetkel väga heas vormis ja raskemate trennide ajal jooksen ma tal lihtsalt eest ära. Minu egole on see muidugi hea, aga samas rasketel hetkedel oleks tore kui keegi kõrval push’iks. Kolmapäeval jooksis poiss esimest korda trennis üle 20km. Mis esmapilgul veider, aga samas tundub, et on tegemist kiiruse pealt jooksva poisiga, kuigiiii ka jooksuharjutuste ajal kiirendusi tehes lipsasin temalt eest ära, mis on minu egole veel suurem pauk, kuna tegemist ju siiski minu mõistes peaaegu sprinteriga. Pikk lugu lühidalt, kuna vilets minek treeningpartneril ei tundu normaalne siis otsustasin välja uurida milles viga. Kolmapäeval käisime doktori juures vereproovi tegemas. Oi, see oli kõige veidram kabinet üldse. Ja haha, vereproov võeti süstlaga arterist, eelnevalt küünarvarrele kummikindaga skutt. Hemoglobiini tase oli üllatavalt hea, 167g/L. Aga muret tekitas suur valgete vereliblede osakaal, mis viitab ilmselt mingile hiljutisele haigusele. Ühesõnaga veri midagi väga hullu ei näidanud ja me võime rahuliku südamega edasi treenida. Võimalik et tal on lihtsalt kehv vorm, kas siis alatreenitusest, või ületreenimisest. Homme teeme 40min tempojooksu, vaatan, kas jääb elama. 

Vereproov Keenia moodi

Vasakult: Ben, Allar, Mukunga, Tiidrek

Vereproovi tulemused, Ben 25

Üldiselt on Keenia lahe, ja üllatab iga päev. Inimesed ei muretse ja on rõõmsad, see teeb endalgi olemise mõnusaks. Lihtne on olla positiivsel lainel. 

Vallalise noormehena märkan enda ümber palju kenasid vastasoost isendeid. Üks päev kohtingult bussiga koju kulgedes sõitsime mootorratturile otsa, see oli eriti veider. Nimelt sõitis meile ka vastu buss (matatu, mikrobuss), ning hetkel, kui meie bussid olid ühel joonel, otsustas vahelt läbi pressida kartmatu motomees. Paar sekundit plekimõlkimise häält, seejärel minut pausi ja sõit jätkus. Motikamehel tundus suht suva olevat, sest teda see väike intsident ilmselt ei häirinud, kuna jätkas sõitu, ei pannud külge maha ega midagi. Bussijuht pistis korra pea aknast välja, veendus, et midagi hullu ei juhtunud ja andis jälle minna. Rahvas bussis oli ka rõõmus, sest neile tegi see palju nalja, mina olin vist ainuke kes hämmingus oli. Aga noh, selline see Keenia liiklus on. Täis üllatusi. 

Taevas oma ilu näitamas

Beebi kastis

Õllekorkidest mänguauto

Lõunasöök näeb välja tavaliselt selline

Või siis selline.

Pisut alla kolme nädala on jäänud, tuleb elu nautida. 

Mina tagasi kirjutamas!?

Miks ma üldse blogi ei kirjuta? Vahest on seda küsitud.. Enne eelmise aasta Jaanuari kuud oli palju tegemist lõputöö kirjutamisega, tundus väga vastutustundetu midagi muud kirjutada. Peale seda, nüüdseks juba aasta, oli millest kirjutada, aga ei viitsinud ja kuidagi ei tulnud mõttessegi. 

Kiirelt eelmist aastat kokku võttes oli tegemist erakordse aastaga mu elus. Käisin lisaks Keenia laagrile ka ookeanitaguses USA’s ära, ning suvel Aasias, täpsemalt Lõuna-Koreas. Kolm kontinenti, ning lisaks euroopa sisesed võistlusreisid. Koreas toimus hooaja tähtsaim võistlus, Universiaad, mis kahjuks küll untsu läks, aga üldsiselt hooaeg kõige hullem ei olnud. Tean et tegelilkult ei realiseerinud ma ennast täielikult, aga mis sest enam, aega tagasi ma kerida ei oska ja kui oskaks siis ei oleks see ainuke asi mida ma teisiti teeks. Aasta oli huvitav koos oma rõõmsate ja väheke kurvemate hetkedega. 

2016 neelas eelimise aasta enda sisse, tundub et tuleb monster aasta. Pole varasematel kordadel ühtegi lubadust andnud, aga seekord otsustasin seda teha.  Selle aasta lubadus on esmapilgul lihtne, loodan, et ka praktikas. “Positiivne häälestus igas eluvaldkonnas!” Negatiivsed mõtted hoian endast võimalikult eemal. Kui sport hetkeks eemale jätta siis sellest aastast peaks tulema minu jaoks väga okeinormaalne. Augusti kuust alates olen koos abilistega tegelenud endale elamise ehitamisega. Hetkel on seis selline, et palju enam teha pole, aga kahjuks lükkub valmimine pisut edasi, sest mind ei ole. See elamine tuleb väga naissertaisser, ja minust saab selle peremees. 

Hetkel (03.01) olen Istanbuli lennujaamas, ootmas lendu Keeniasse. Teekond siia on kirjutamist väärt. Algselt oli reisi alguseks paigas 31.12. 2015, aga kaks päeva enne  saadeti e-mail kus selgitati segast olukorda Istanbulis, nimelt oli ilmataat nahka teinud ja sinna korraliku lume maha sahistanud. Järgmisel hommikul helistas Tiidrek (Nurme) asjapulkadele ja sai teada, et lend lükkub esimesele päevale uues aastas. Minule see variant meeldis. Otsustasin sõpradele mitte öelda ja üllatuse teha, ilmusin meie seltskonna õhtusöök-pidustusele, mis osutus väga cooliks. Sõbrad on mõnusad, ilma nendeta oleks elu kole. Järgmisel hommikul kell 9.50  sõitsin superbussiga Tallinna. Lennujaamas aga ilmnes järjekordne üllatus, lend oli ka sellel kuupäeval tühistatud. Peale kahte tundi Turkish Airlines’i töötajaga uut lendu otsides ei õnnestunud ühtegi sobivat leida, kuna meie grupp koosnes 6’st inimesest. Long story short- kui alguses pidime lendama 31.12 siis lõpuks lendasime 03.01, sama lennuga. Vahepealse aja elasime Türgi lennufirma kulul Ülemiste hotellis. Kuna puudusid Eesti ekstreemsele ilmale vastavad riided siis treenisime hotelli jõusaalis ja Tallinna kergejõustikuhallis. Hotellis õnnestus Tiidrekul jooksulint puruks joosta, ei pea need ikkagi maksimum kiirusele vastu.. 

Täna(3. Jaanuar) aga sehkeldused ei lõppenud, kui check-in tehtud ja väravas ootasin kutsuti mind nimepidi värava juurde ja küsiti, et kas mul on OK kui ma täna ei lenda? vastasin loomulikult MITTE, sest ma olin niigi juba kolm päeva reisi edasi lükanud. Ühesõnaga seal oli mingi üle bookimine ja kaks inimest oli täis lennule lisaks pandud. Asi läks siis ikkagi minule hästi, nüüd passin siin pistiku pesa juures ja laen arvutit ja kirjutan blogi. hahaharvuti aku maakeeli sitt. 

Peale selle blogi kirjutamist, kui suundusin Istanbuli lennujaamas oma väravasse, ja tuli call, et istuda järgmisele lennukile ilmnes uus jama. Näitasin oma pileti ja passi ette, jõudsin kõndida kaks sammu, kui mind juba tagasi kutsuti. Selgus et mul oli sellel lennul ka  mingi kühvel. Võeti boarding pass ära ja anti mulle uus istekoht. Ei usu väga musta kassi ja muudesse märkidesse, aga kui ikka kõikidest võimalikest kohtadest "puid saad" siis käisid küll igasugused mõtted peast läbi. Lend oli mõnusalt ebamugav, aga nüüdseks olen juba eelmisest aastast  tuttavas Keenia linnas Nyahururus, kus on plaanis laagris olla 17‘nda Veebruarini. Kui siin peaks ka juhtumisi midagi lahedat juhtuma siis kirjutan teile jälle, seniks aga külma närvi (lisaks külmale ilmale) ja jääge meiega. Ärge mind unustage, sest mina ei unusta teid kunagi! a võibolla unustan kah..  

Lisaks panen siia mõned pildid eelmisest aastast..

Kohtusin Usa treeninglaagris Timoga #smallworld

Koreas lõbusate inimestega

Usas tuli lumi maha korraks

Elukoht Usas sõber Brad'i pool

Maailma ilu, Kreeta

Jõulud..

..tulevad Keenias vist mustad.

Keenias..

...kõnnivad inimesed valel pool teed.

video blog

Teeere, pole jälle midagi kirjutanud siia. Seekord ka ei kirjuta, vaid mõtlesin teha nö videoblogi, kus saate näha/kuulda minu tegemistest.  Enjoyyyy! 

Venemaal ema tervitamas : )

Keenias, Mo Farah'iga jooksmas.

1500m jooks Kaasanis (alates 5')

Keenia laagri ajal tehti raadio kahes eestlastest juttu.

Nautigem!

Mitä kuuluu?

Tere jah!
Ma Siin SOOOMES!

Mõtlesin, et kirjutaks siis teile midagi. Sõber Kenny (Kivikas) juba ütles, et keegi olevat kuskil kommentaariumis kurtnud, et miks see Lamp üldse ei kirjuta, mis on temast saanud? Tõsi pole ammu mahti olnud. Hetkel istun taaskord Helsingi lennujaamas, reisin tagasi võistluselt Joensuust.

Kuidas see kõik algas? Reedel istusin bussi ja sõitsin Tallinna, onupoeg Oscar hostis mind mõnusalt, vaatasin õhtul telekast jalkat, Eesti võitis, jeee. Nii, ärkasin hommikul kell 4.15 ja sõitsin taksoga piritalt lennujaama, väravas lennukit oodates kohtusin nende samade Trinidadi jalgpalluritega, selgus, et nad tulid minuga sama lennuga Helsingisse, peale kõige õnnestus mul istuda nende peatreeneri kõrval. Ei olnud küll kõige väiksem poiss see treener, aga ära me mahtusime.

Helsingisse jõudes kaua oodata ei tulnud, sest varsti läks ka lennuk Joensuuse. Kui Eesti ja Soome vaheline lend koosnes ainult õhku tõusmisest ja maandumisest, siis Joensuuse oli vaja ka pisut lennata. Lennujaama tulid mulle võistluse korraldajad vastu ja sõitsime ööbimispaika, mis asus 10min kaugusel ja mille nimeks oli Elli Hotel, mis paiknes juhtumisi Joensuun Arenast üle tee. Sellessuhtes oli väga mugav. Kuna jõudsin kohale 8.30 hommikul (laupäeval), siis otsustasin, et teen kiire hommikusöögi ja seejärel lähen magama, kuna öösel jäi justkui pool und magamata. Kuna elasin hotellis üksi, kahe inimese toas, siis oli väga igav. Esimene päev (laupäev) möödus üsna kiiresti, kuna esimese poole magasin lihtsalt maha, õhtupoole väike võistluseelne soojendus, siis teine päev venis ikka väga kaua. Pühapäev nägi välja siis: 8.30 äratus, sööma, arvutist kaks filmi, sööma, arvutist film, paar seriaali, pabistamine, seriaal jne. Kolm tundi enne võistlust märkasin aknast, et korralikud vihmapilved raiuvad kohale, selgus, et kaasas oli ka äike, kusjuures võistlus juba käis, siis mõtlesin, et äkki lükkub miskit selletõttu edasi, aga ilmselt mitte. Äike vaibus varsti ja oli vaja pakkida kokku kott võistlusteks. Startlistiga olin juba tutvunud, teadsin, et seal mingit passimist pole, kuna oli mitmeid nimekaid jooksjaid Austraaliast, Venemaalt ning Soome oma staar Sandells, kelle jaoks ilmselt see sats oli kokku kutsutud, kuna kutt tahtis joosta Moskva MM normi, 3.37.00 (kui ma nüüd ei eksi). Kohal oli ka jänks, Austraaliast, kelle kohustus oli joosta ringe 57-58 sekundiga, mis on 3.34-3.37 tempo. Mõistagi minujaoks pisut liig. Soendus tehtud, naelad jalas, oli aeg paugutada. Vihm oli raugenud, suuremat tuult ei olnud, temperatuur 20C, kellaaeg 18.45. Ninaeest käisid läbi YLE2 kaameramehed ja vahetult peale seda käis ka pauk. Sain üsna hea stardi, oleksin saanud minna täitsa grupi ette, aga otsustasin, et hoian ennast tagasi. Kiiremad mehed moodustasid kohe oma grupi, mina olin paari meetrise vahega nende järel. Vahe grupiga suurenes peale jänese maha tulekut, kes jooksis 800m, seega ülejäänud 700m tegin ise tööd, üritasin tempot hoida, viimasele ringile minnes vaatasin tabloolt aega ja uskusin, et suudan alla 3.45'e joosta (3.45.00 on U23 EM norm), kui sama tempot suudan hoida, paraku olid viimased 150m pisut rasked ja jalad olid üsna piima täis. Lõpetades nägin, et võiduaeg oli 3.38.27 (Cameron Page), lootsin, et ka minu aeg võiks olla normi vääriline, varsti sain teada, et nii see kahjuks ei olnud, aga siiski 3.46.89, minu uus isiklik rekord. Kusjuures lõpusirgel lähenesin jõudsalt ühele jooksjale ja hiljem selgus, et see oli hetkel Soome parim jooksja Niclas Sandells, kes jooksis eelmine suvi 3.36.88, seekord piirdus aga 3.45.35'ga. Sellele mehele oleks tahtnud küll kanda näidata, aga seekord ei olnud see mulle veel jõukohane. Samas, tulemusega võib rahule jääda, kuigi sisemas lootsin ikka normi alistada, aga nagu treener Harry ütleb siis Step by step! Järgmine jooks loodetavasti jälle üks trepiaste ülesse poole. Tänan kõiki kes pöialt hoidsid ja mind aidanud on sellel ülesmäge mineval teel.

Minu vaheajad:
300m:    43sek
700m:    1:44
1100m:  2:44
1500m: 3:46:89 (SB;PB)

Mainimist vääriks ka see, et sain endale ühe uue sponsori, suur AITÄH Fixus.

Oli päris huvitav üle pika aja midagi kirjutada, loodan, et järgmist postitust ei pea enam pool aastat ootama. Reisimine on nii igav, et see lausa sunnib mind kirjutama, kui on midagi mida öelda. Pilte ei ole, kirjaoskamatud pean vabandama teie ees.
Olge mõnusad jou!

Keenias jälle spordin ma, olen spordimees.

Üllatus, üllatus! Olen otsapidi tagasi, juba tuttavaks saanud Keenias. 

Tegelikult olen juba ammu, aga laisk uss oli minu sees ja ei olnud varem mahti kirjutada. Täna on pühapäev ja tegin hommikul ainult ühe trenni, siis jääb palju vaba aega. Kuna niisama passimine on patt, siis mõtlesin, et mida nüüd siis teha. Kaks varianti, kas õppida või blogida. Muidugi blogida! Sest ma tean, et on inimesi, kes on põnevil.  Laagris õppimine on üks raskemaid tegevusi maailmapalli peal, alati tekib mingi muu ja VÄGA huvitav tegur, mis lõpuks õppimisest väga kaugele viib. Nüüd siis täpsemalt kõigest..
Kõik tundub esmapilgul tavaline ja miski justkui ei üllataks enam. Kuid siiski..

Alustagem siis sealt, kus on algus. 12.12.12 maagiline kuupäev oli maagiline, olles ööläbi õppinud ja pakkinud kordamööda, ning mõned tunnid und nautinud, tuli hommikul kella 10.15’ks eksamile minna. Isa viis mind sinna ära, laadisime auto kohvreid täis, ja üsnapea olin keset eksamikeskonda. Kuna pea oli paks, ei tulnud seal eksamil midagi väga hiilgavat peaajust välja... Koolimajast lahkudes nägin, et isa oli parasjagu saabunud, autosse istudes nägin oma seekordset reisikaaslast, Lily’t. Ta oli rõõmus. Algas sõit Riiga, GPS näitas meie sihtkohta jõudmiseks 1000 aastat ja me arvasime, et äkki ei jõuagi. Ja lätimaal selgus ka tõsiasi, et pole vist halvema liikluskorraldusega linna kui Riia. Kui eestis sõidad rohelise tule alt läbi, siis eespool olevad valgusfoorid süttivad samuti roheliseks, Riias aga vastupidi. Sõidad 10-20m ja näed kuidas roheline tuli punaseks muutub.. Oodates valgusfoori taga liigub kellaseier nagu pöörane. Lõpuks muutusid meie harjad ka juba punaseks, kuid õnneks saime linnast siiski läbi ja jõudsime lennujaama. Polnud kunagi Riiast reisi alustanud, seal on väljaminevad lennud teisel korrusel, muidugi vaatasime allpool kõik võimalikud kohad üle. Ja kuna oli ka üsna kiire siis see eriti enesekindlust ei lisanud. Lõpuks leidsime õige koha ülesse, värav oli ka tühi, sest enamus reisijaid olid juba lennukis, kiire turvakontroll ja olime meiegi lennukis. Kiired kõned tähtsatele inimestele ja reis võis alata. Riia - Istanbul. 

Türgis väga aega passida ei olnud, liikusime kohe õigesse kohta et saada uue lennuki peale. Kõik oli peaaegu okei, kuid lennukisse jõudes selgus, et keegi oli ebaviisakas olnud ja meie pagasi koha hõivanud. See oli halb uudis, sest meie kofffffffrid viidi kuskile minema. Arvasin, et paigutatakse kuskile lähedusse, aga hiljem selgus, et siiski pandi sinna, kui olid kõik suured kotid ja asjad. Ehk siis nägime enda käsipagasit alles sihtpunktis, Nairobis, lindil. Lootsime näha ka oma suuri “pahasidpoisse” kohvreid, aga neid seal ei olnud. Meel muutus kurvaks. Selgus, et Türkisss eirveivs oli tervele lennukile nahka teinud ja nende kohvrid maha jätnud. Väga ebaviisakas. Euroopa parim lennufirma või asi.. Väidetavalt oli süsteemi mingi viga sisse tulnud ja meie lennuga sõitsid kaasa eelmise päeva pagasid. Me olime Lily’ga kurvad, aga me ei nutnud, läksime hoopis ja täitsime paberid, et saaks ehk oma kraami sihtkohta saata. Lubadused olid vägevad, kohvreid me aga ei näinud. Aa, seal paberitäitmse järjekorras seisime mingi kaks ja pool tundi, hea rahulik. 

Kuna olime Keenia pealinna jõudnud väga vara hommikul, ning pagasi paberite täitmisega läks kaua aega, siis oli väsimuse level põhjas. Kell pool kaheksa hommikul saime sealt lõpuks liikuma. Taksoga bussijaama, seal oma vähesedki asjad peale, kiired karastusjoogid ligi ja algas reisi kõige nõmedam osa. Bussireis mis kestis 6h. Kuna siin aaaaafrikamaal need teed kiita ei ole, siis seal tagaistmel oli päris hea põrgata. Unemati juhtus samuti samas bussis olema, tegime uned. Pool neli õhtul jõudsime lõpuks jooksjate paradiisi, kus meid ootasid juba kaks rosinat ees, Lily õed Liina ja Leila. Tundus, et neil oli hea meel. Meil oli ka. Väsinud olime ka. Sõime kiiresti midagi, ning siis maandusime oma vooditesse, kus põõnasime õhtusöögini.. Sõime jälle midagi ja siis uuesti magama. 

Hommikust algas peale meie laager. Tegime Lilyga kerge kolme tunnise jalutuskäigu metsas, nägime madu ussi ka. Kuna käsipagasis oli ainult üks paar treeningriideid siis oli kõva igatsus oma suure kofffffri järele. Sellega läks õnneks, sest paar päeva pärast meie saabumist oli oodata veel sõpru, nimelt Kauri ja Andit. Kuna nemadki tulid sama lennuga ja neilegi tehti nahka siis olid noormehed nii abivalmid ja otsisid lennujaamast ülesse meie kohvrid ja toimetasid need siia. Oli ääretult hea meel, kurvaks tegi aga katkine ratas minu kohvril. Aga noh, 3/4 on veel terved. Poiste enda kohvritest siis niipalju, et Kauri nunnuke saadeti mingi nädal hiljem siia. Andi vaeseke on siiani ilma. Ta on üsna löödud, aga samas see on täitsa arusaadav. 

Seekord oli laagrisse sisse elamine ladusam kui eelnevatel aastatel. Ilmselt siis parema kehalise vormi pärast. Esimesed päevad võtsime siiski rahulikult. Olen palju trenne koos Lily’ga teinud. Et igav ei oleks siis teeme tihti nalja ka. Näiteks ükskord.. Jooksime siin ühest pikast tõusust keset küla ülesse, meie ees liikus traktor, millel oli käru taga, ütlesin Lilyle, et võiks natuke vabamalt võtta ja traktori kärupeale seista (kärul oli all selline raam, kuhu meie mõlema jalad ilusti ära mahtusid) ja ülevaltpoolt kinni hoida. Mõeldud tehtud, sõitsime mingi 100m. Seda juhtus nägema Rudisha treener Brother Colm O’Connell , kes parasjagu Rudisha uhke tsiiiibiga mööda sõitis. Lasi törtsu signaali ja viskas pöidla püsti, muhe naeratus näol. Lahe vanapapi on ta. Ükskord lasi mind üle tee, siis oli minu kord talle ülessepoole suunatud pöialt näidata. 

Vahepeal olid meil jõulud. Tegime loosipakid, poisid tegid kingid tüdrukutele ja vastupidi. Paljud ehk teist on seda “Jõuluvideot” juba näinud, kuuldavasti oli see isegi Delfi spordilehel. Video siis sellest, kuidas meie, Eesti jooksjad jõule tähistasime. Video tegi Kaur, kukkus üsna ilusti välja. Mina tegin kingi lunastamiseks oma happy dance’i. Samal ajal, kui teie hapukapsast ja verivorsti hammustasite, sõime meie kodust kaasa võetud piparkooke. Õhtul saime nagu ikka, riisi, ube, herneid ja salatit ning näpuotsaga loomaliha. Oli omamoodi tore, kuid jõulumeeleolu oli üsna nullis. Oli suur igatsus koduste jõulude järgi, kuna enamustel olid need juba teised jõulud kodust eemal, Kauril vist isegi kolmandad. Hirmus. 

Trennid sujuvad senimaani ilusti.. Ilmataat on siis viimaselajal vingerpussi teinud ja saadab meile tihti vihma. Hommikuti raiub üsna tihti pilv mööda maad ringi. Elame ju 2300m kõrgusel. Viimased päevad on väga palju sadanud, jooksurajad on libedad, staadion on pehme, joosta pole just kõige mõnusam, aga selline ongi elu, tõusud ja mõõnad. Kuuldavasti pidi ilm nüüd siiski ilusaks minema. Homme saab maailm 2012 otsa ja algab uus ja huvitav 2013. Meil veel erilisi plaane ei ole ja ilmselt ei tule ka. Siin, Keenias on kõigil suva, kas tuleb uus aasta, või mitte. Vähemalt on selline mulje jäänud. Ps. köögis on kuulda nugade ja kahvlite kukkumist, on oodata vist külalisi.. 

Teie aga olge mõnusad. Jälle kirjutamiseni. UUT ja vana aastat ka kõigile hullult soovin. 

Ps. kirjavead ja asjad peavadki olema, sest mul ei ole aega kontrollida, nii kiire on. 

Videooo! (Jõulud)

Nüüd lisan tehtud pilte ka.

esimesel päeval kui me jalutasime

 kui palju on palju?

 mis sulle jõuluvana tõi? keegi sai auto

 niisama eluga riskimas

 igas lilleõies on peidus armastus, tuleb ainult üles leida

 meie muhe sats, jõuludel, piparkoogiga

 jõuluvana tõi

 hommikune elu, kui pilves ollakse

kui vähe on vähe?

 tegin leilale vingerpussi

 jäin vahele...