Keenias jälle spordin ma, olen spordimees.

Üllatus, üllatus! Olen otsapidi tagasi, juba tuttavaks saanud Keenias. 

Tegelikult olen juba ammu, aga laisk uss oli minu sees ja ei olnud varem mahti kirjutada. Täna on pühapäev ja tegin hommikul ainult ühe trenni, siis jääb palju vaba aega. Kuna niisama passimine on patt, siis mõtlesin, et mida nüüd siis teha. Kaks varianti, kas õppida või blogida. Muidugi blogida! Sest ma tean, et on inimesi, kes on põnevil.  Laagris õppimine on üks raskemaid tegevusi maailmapalli peal, alati tekib mingi muu ja VÄGA huvitav tegur, mis lõpuks õppimisest väga kaugele viib. Nüüd siis täpsemalt kõigest..
Kõik tundub esmapilgul tavaline ja miski justkui ei üllataks enam. Kuid siiski..

Alustagem siis sealt, kus on algus. 12.12.12 maagiline kuupäev oli maagiline, olles ööläbi õppinud ja pakkinud kordamööda, ning mõned tunnid und nautinud, tuli hommikul kella 10.15’ks eksamile minna. Isa viis mind sinna ära, laadisime auto kohvreid täis, ja üsnapea olin keset eksamikeskonda. Kuna pea oli paks, ei tulnud seal eksamil midagi väga hiilgavat peaajust välja... Koolimajast lahkudes nägin, et isa oli parasjagu saabunud, autosse istudes nägin oma seekordset reisikaaslast, Lily’t. Ta oli rõõmus. Algas sõit Riiga, GPS näitas meie sihtkohta jõudmiseks 1000 aastat ja me arvasime, et äkki ei jõuagi. Ja lätimaal selgus ka tõsiasi, et pole vist halvema liikluskorraldusega linna kui Riia. Kui eestis sõidad rohelise tule alt läbi, siis eespool olevad valgusfoorid süttivad samuti roheliseks, Riias aga vastupidi. Sõidad 10-20m ja näed kuidas roheline tuli punaseks muutub.. Oodates valgusfoori taga liigub kellaseier nagu pöörane. Lõpuks muutusid meie harjad ka juba punaseks, kuid õnneks saime linnast siiski läbi ja jõudsime lennujaama. Polnud kunagi Riiast reisi alustanud, seal on väljaminevad lennud teisel korrusel, muidugi vaatasime allpool kõik võimalikud kohad üle. Ja kuna oli ka üsna kiire siis see eriti enesekindlust ei lisanud. Lõpuks leidsime õige koha ülesse, värav oli ka tühi, sest enamus reisijaid olid juba lennukis, kiire turvakontroll ja olime meiegi lennukis. Kiired kõned tähtsatele inimestele ja reis võis alata. Riia - Istanbul. 

Türgis väga aega passida ei olnud, liikusime kohe õigesse kohta et saada uue lennuki peale. Kõik oli peaaegu okei, kuid lennukisse jõudes selgus, et keegi oli ebaviisakas olnud ja meie pagasi koha hõivanud. See oli halb uudis, sest meie kofffffffrid viidi kuskile minema. Arvasin, et paigutatakse kuskile lähedusse, aga hiljem selgus, et siiski pandi sinna, kui olid kõik suured kotid ja asjad. Ehk siis nägime enda käsipagasit alles sihtpunktis, Nairobis, lindil. Lootsime näha ka oma suuri “pahasidpoisse” kohvreid, aga neid seal ei olnud. Meel muutus kurvaks. Selgus, et Türkisss eirveivs oli tervele lennukile nahka teinud ja nende kohvrid maha jätnud. Väga ebaviisakas. Euroopa parim lennufirma või asi.. Väidetavalt oli süsteemi mingi viga sisse tulnud ja meie lennuga sõitsid kaasa eelmise päeva pagasid. Me olime Lily’ga kurvad, aga me ei nutnud, läksime hoopis ja täitsime paberid, et saaks ehk oma kraami sihtkohta saata. Lubadused olid vägevad, kohvreid me aga ei näinud. Aa, seal paberitäitmse järjekorras seisime mingi kaks ja pool tundi, hea rahulik. 

Kuna olime Keenia pealinna jõudnud väga vara hommikul, ning pagasi paberite täitmisega läks kaua aega, siis oli väsimuse level põhjas. Kell pool kaheksa hommikul saime sealt lõpuks liikuma. Taksoga bussijaama, seal oma vähesedki asjad peale, kiired karastusjoogid ligi ja algas reisi kõige nõmedam osa. Bussireis mis kestis 6h. Kuna siin aaaaafrikamaal need teed kiita ei ole, siis seal tagaistmel oli päris hea põrgata. Unemati juhtus samuti samas bussis olema, tegime uned. Pool neli õhtul jõudsime lõpuks jooksjate paradiisi, kus meid ootasid juba kaks rosinat ees, Lily õed Liina ja Leila. Tundus, et neil oli hea meel. Meil oli ka. Väsinud olime ka. Sõime kiiresti midagi, ning siis maandusime oma vooditesse, kus põõnasime õhtusöögini.. Sõime jälle midagi ja siis uuesti magama. 

Hommikust algas peale meie laager. Tegime Lilyga kerge kolme tunnise jalutuskäigu metsas, nägime madu ussi ka. Kuna käsipagasis oli ainult üks paar treeningriideid siis oli kõva igatsus oma suure kofffffri järele. Sellega läks õnneks, sest paar päeva pärast meie saabumist oli oodata veel sõpru, nimelt Kauri ja Andit. Kuna nemadki tulid sama lennuga ja neilegi tehti nahka siis olid noormehed nii abivalmid ja otsisid lennujaamast ülesse meie kohvrid ja toimetasid need siia. Oli ääretult hea meel, kurvaks tegi aga katkine ratas minu kohvril. Aga noh, 3/4 on veel terved. Poiste enda kohvritest siis niipalju, et Kauri nunnuke saadeti mingi nädal hiljem siia. Andi vaeseke on siiani ilma. Ta on üsna löödud, aga samas see on täitsa arusaadav. 

Seekord oli laagrisse sisse elamine ladusam kui eelnevatel aastatel. Ilmselt siis parema kehalise vormi pärast. Esimesed päevad võtsime siiski rahulikult. Olen palju trenne koos Lily’ga teinud. Et igav ei oleks siis teeme tihti nalja ka. Näiteks ükskord.. Jooksime siin ühest pikast tõusust keset küla ülesse, meie ees liikus traktor, millel oli käru taga, ütlesin Lilyle, et võiks natuke vabamalt võtta ja traktori kärupeale seista (kärul oli all selline raam, kuhu meie mõlema jalad ilusti ära mahtusid) ja ülevaltpoolt kinni hoida. Mõeldud tehtud, sõitsime mingi 100m. Seda juhtus nägema Rudisha treener Brother Colm O’Connell , kes parasjagu Rudisha uhke tsiiiibiga mööda sõitis. Lasi törtsu signaali ja viskas pöidla püsti, muhe naeratus näol. Lahe vanapapi on ta. Ükskord lasi mind üle tee, siis oli minu kord talle ülessepoole suunatud pöialt näidata. 

Vahepeal olid meil jõulud. Tegime loosipakid, poisid tegid kingid tüdrukutele ja vastupidi. Paljud ehk teist on seda “Jõuluvideot” juba näinud, kuuldavasti oli see isegi Delfi spordilehel. Video siis sellest, kuidas meie, Eesti jooksjad jõule tähistasime. Video tegi Kaur, kukkus üsna ilusti välja. Mina tegin kingi lunastamiseks oma happy dance’i. Samal ajal, kui teie hapukapsast ja verivorsti hammustasite, sõime meie kodust kaasa võetud piparkooke. Õhtul saime nagu ikka, riisi, ube, herneid ja salatit ning näpuotsaga loomaliha. Oli omamoodi tore, kuid jõulumeeleolu oli üsna nullis. Oli suur igatsus koduste jõulude järgi, kuna enamustel olid need juba teised jõulud kodust eemal, Kauril vist isegi kolmandad. Hirmus. 

Trennid sujuvad senimaani ilusti.. Ilmataat on siis viimaselajal vingerpussi teinud ja saadab meile tihti vihma. Hommikuti raiub üsna tihti pilv mööda maad ringi. Elame ju 2300m kõrgusel. Viimased päevad on väga palju sadanud, jooksurajad on libedad, staadion on pehme, joosta pole just kõige mõnusam, aga selline ongi elu, tõusud ja mõõnad. Kuuldavasti pidi ilm nüüd siiski ilusaks minema. Homme saab maailm 2012 otsa ja algab uus ja huvitav 2013. Meil veel erilisi plaane ei ole ja ilmselt ei tule ka. Siin, Keenias on kõigil suva, kas tuleb uus aasta, või mitte. Vähemalt on selline mulje jäänud. Ps. köögis on kuulda nugade ja kahvlite kukkumist, on oodata vist külalisi.. 

Teie aga olge mõnusad. Jälle kirjutamiseni. UUT ja vana aastat ka kõigile hullult soovin. 

Ps. kirjavead ja asjad peavadki olema, sest mul ei ole aega kontrollida, nii kiire on. 

Videooo! (Jõulud)

Nüüd lisan tehtud pilte ka.

esimesel päeval kui me jalutasime

 kui palju on palju?

 mis sulle jõuluvana tõi? keegi sai auto

 niisama eluga riskimas

 igas lilleõies on peidus armastus, tuleb ainult üles leida

 meie muhe sats, jõuludel, piparkoogiga

 jõuluvana tõi

 hommikune elu, kui pilves ollakse

kui vähe on vähe?

 tegin leilale vingerpussi

 jäin vahele...